Minu suhe raskustega

Hei!

Täna üritan enda jaoks lahti mõtestada selle, kuidas oleks võimalik elus tekkinud raskuseid, muresid ja probleeme enda jaoks paremini mõista, ja võibolla isegi nii, et tuleksin nendega edaspidigi paremini toime. Ning kindasti ka selle, et kas kõik õppetunnid on vajalikud?
Sest nagu teada, on RASKUSED üks elu paratamatuid osasid. Ning millega tuleb tihitipeale elus kokku puutuda.


Eks meil kõigil on vahel raske, aga seetõttu arvata, et see on maailmalõpp, on küll vale. Kõik asjad on ületamiseks. Isegi raskused, olgu nendeks erineva raskusega  probleemid, teadmatus  või mured, mis esmapilgul võivad näida lootusetud, võivad ühel hetkel võtta siiski  teistsuguse pöörde, mida esmapilgul ei pruukinud me näha.
Mida me tegelikult saame teha selleks, et raskused ületada? Mmm, raskuste ületamiseks peaks eelkõige mõistma, et sa ei saa jääda elama minevikku. Pead endale andestama kõik tehtud vead, mida oled võibolla kunagi teinud ja kindlasti eelkõige ka ELUGA edasi minema ja veel...

Võiksin tuua ühe näite sellest, kuidas alles kevadel kooli lõpetades, ei teadnud ma päris täpselt isegi, mis minust edasi saab, kas ma lähen kooli või siis tööle. Aga mõlema puhul oli kahe otsaga asi. Ülikooli minemiseks on vaja raha  aga kui tööd ei ole, ei saa minna ka ülikooli, sest nagu teada, õppimine võib küll olla tasuta, kuid korter siiski maksab. Seega tuli minna tööle. Kuid suvel ei teadnud ma päris täpselt isegi, mida võiksin teha. Mida aeg edasi seda rohkem minu jaoks  lootusetuna näinud olukord võttis üllatava pöörde, kui tehti pakkumine minna tööle tugiiskuna ning mõni aeg hiljem, tehti ka pakkumine minna tööle juba ka noortekeskusesse. Mul on hea meel, et asi lahenes just nõnda, sest  5 kuu jooksul töödatud aeg noortekeskuses, on andnud mulle vähemalt ühe suuna ehk ühe  vastuse, sellest, kuhu tahan ma kunagi jõuda.

Kas kõik õppetunnid on tihtipeale vajalikud?

Nagu paljud mulle on öelnud on igasugused raskused, mis meil ette tulevad, eelkõige selleks et, me neist õpiksime, samuti, et me suudaksime asju rohkem ka teise nurga alt vaadata. 

Veelgi enam, on teada ka tõsiasi, et läbi reaalsuse loome me tegelikult ise endale raskuseid, üle mõtlemise, või sellega, et ei suudeta asju positiivse nurga alt vaadata. Et kui mingi ebameeldiv asi on juhtunud, siis ei suudeta mõelda sellele, et võibolla see asi on juhtunud just sellepärast et, nii pidigi minema. Paraku on nii et, inimestele meeldib põgeneda, alati tundub kuskil mujal olemine palju parem ning lohutame ennast pidevalt sellega, et kui  olukord muutub või on lahenemise suunas, siis muutume ka ise. Kas tegelikuses on ka nii, et  põgenedes kaob ka probleem?

Tegelikult algab kõik meist endast – muutes oma  hoiakut, muutub ka meie elukeskkond, kus me parasjagu oleme. Kõiksugused erinevad raskused on vajalikud selleks, et avaksime oma silmad, ning selleks  et oskaksime veidigi asja teise nurga alt vaadata.

Nii kaua, kui me ise ei tee midagi selleks, st ei pinguta ning ei tee tööd iseendaga, siis ei muutu meie sees, meie ümber MITTE midagi. Uskumatul kombel leidub kõiges midagi positiivset. Ja igasugused õppetunnid, mis meil tulevad erinevate situatsioonidega, on meie edasises elus tähtsal kohal, kui mitte isegi meie jaoks hädavajalikud.

Loomulikult on kõigil õigus õppetunde n.ö eirata ning isegi  eemale lükata, leides  abi asjale muul moel ja lohutust muul moel, kuid varem või hiljem tuleb seesama õppetund, mille eemale lükkasid ükskord siiski tagasi. See ei pruugi tulla samas kontekstis, aga tulemata see ei jää.

Millega ma praegu tegelen?

\Foto autor: Ants L\

Hei!

Eile tulin ma mõttele, et võiksin midagi üle pikka aja oma blogisse kirjutada.
Küsides nii oma sõprade käest, kui ka  oma töökaaslase käest sain ma erinevaid soovitusi.

Kuid täna ma teen juttu sellest, mida soovitas mulle Maarja.. Ehk siis tuleb juttu sellest millega ma praegu tegelen...

Head lugemist! 😊

Nüüdseks olen töötav inimene, ning seda juba kaks kuud. Üldiselt poleks ma kunagi uskunud kahte asja... Esiteks, et töötan kunagi kahe kohapeal. Ning Teiseks ka seda, et oma tee leian ma kunagi üldse noorsootöö valdkonnas, kuid nii ta läks.

Ajapikku olen saanud tuttavaks erinevate noorsootöötajatega, kellega saab kindlasti ajapikku midagi huvitavat ning harivat ära teha.  Muidugi, on asju millest õppin igapäevaselt juurde
Mõnedest on saanud töökaaslased.

Aga millelga tegelen ma vaheajal, kui ühest tööst olen saanud koolivaheajale?

Hetkel käivad noortekeskuses Halloweeni stiilis "Noorteka öö" ettevalmistused. Mulle meeldib töö, kuhu saan sisse ühendada oma hobid joonistamise ning kaunistuste tegemise.

(Mõned pildid ettevalmistustest) 

Aga mis kujutab veel endast noortekeskuse töö?

Noortekeskuse töö ei ole ainult pelgalt see, millest tegin juttu üleval. See on otsene kontakt noortega-noorte mõtete kuulamine, samuti ka aidata noortel teha midagi, mida nad saavad teha väljaspool kooli. Ilma et, keegi neid hukka mõistaks. Noortekeskuses on KÕIK noored võrdsed, olenemata sellest, millise taustaga tegemist on.

Aitäh!

Sõbrad

"Üksinduses, haige olles, segaduses - ainuüksi teadmine sõprusest aitab vastu pidada, isegi siis, kui sõber on jõuetu aitama. Piisab sellest, et nad olemas on. Sõprust ei vähenda aeg ega kaugus, ei vangistus ega sõda, ei kannatused ega vaikus. Just neil hetkil kinnitab sõprus tugevamini juuri. Just neist hetkist puhkeb ta õide." Pam Brown

Hei!

Alustan täna oma blogi postitust sellise tsitaadiga just seepärast, et see kõnetab mind hetkel kõige rohkem. Miks?

Vastuseid on kindlasti erinevaid, kuid minu jaoks on minu elus tähtsal kohal minu sõbrad. Ma ei pruugi neid igapäev näha, kuid kui kokku saame on alati mida meenutada. Koos veedetud aeg ja erinevad sündmused aitavad seda kindlasti paremini teha...

Kui leian ajapikku  uue sõbra või teekaaslase, on see alati nii mõnus. Tunnen, et olen leidnud kellegi, kes mind kuulab, kes vahel minu imelike mõtetega kaasa läheb ja mis peamine, nagu öeldud mind igal ajal on nõus kuulama, ning tavaliselt on see vastastikune.

Kuid tekkib küsimus, keda saab enda sõbraks pidada? Kas need on inimesed keda saad sa usaldada? Kas tihtipeale  peab temaga olema pidevalt kontaktis, või siis koos  midagi tegema?

Muidugi, mitte keegi ei keela seda teha, alati on tore midagi koos teha, läbi elades uusi ning huvitavaid tundeid, tehes uusi mälestusi, mida on hiljem mõnus meenutada, kuhu on jõutud. Kallistada, ilma, et peaksin ütlemata, mille eest see nüüd oli.

Tahaksin veidike  rääkida ühest asjast veel... Sõpradest, kes ei ole päris tavalised sõbrad... Väike iseloomustus neist, loodan, et nad ei pahanda.

Minu sõprade seast, kellest on saanud ka  minu töökaaslased. Sooviksin ma neid iseloomustada niimoodi: Julgustaja/Hea kuulaja, Unistaja/Aus inimene ning Päiksekiir.

Julgustaja/Hea kuulaja-On minu töökaaslastest inimene, kes annab vajalikul ajal tuge. Tuletades vahel meelde, et  olen oluline osa maailmast ning mul on täita oma eesmärk.Me kõik oleme märganud ja kohanud inimesi, kes vaikides kuulab, oodates oma korda, et siis oma jutt ära rääkida. Tema puhul leidsin teekaaslase, sõbra, kes on võiks öelda, et alati,  kui aega on minuga maha istuma, ning ausalt ja otsekoheselt, südamest südamesse rääkima. Ta on inimene, kes oma kogemuste põhjal oskab head nõu anda.(Reima N)

Unistaja/Aus inimene- On töökaaslate seas inimene, kes üldjoontes tahab teha suuri asju, muuta maailma, aidates inimesi. Ta on inimene, kellega koos saab ära teha huvitavaid ning suuri asju, teineteist julgustades. Ta on inimene, kes ütleb asjad välja, nii nagu need on. Vahel aitab ta näha asju, mida ma ei pruugi esmapilgul näha.(Kaili L)

Päiksekiir- On minu töökaaslaste seas inimene, kes on justkui päiksekiir, miks? Ta on inimene, kes suudab ikka ja jälle mind üllatada kasvõi läbi selle, kuidas ta oma naeratuse ja mõtetega paneb naerma ka ülejäänud töökaaslased...(Maarja O)

Eelkõige olen ma neile südamest tänulik, sest oma erinevate suhtumistega on nad jätnud jälje. :D

Aitäh! :D

(Kasutatud allikaid)

(https://et.wikiquote.org/wiki/Sõprus) (https://sobranna.postimees.ee/)

Omaalgatusliku projekti radadel

Hei!

Täna teeme juttu sellest, kuidas tulime ühe väga toreda põlise Imavere tüdruku Gerlyga ühele väga toredale mõttele, mida tahtsime koheselt teostama hakata.

Aga kõik algas nõnda...

Gerlyga kohtusime me Järva-ja Viljandimaa aktiivsete noorte suvekoolis. Mis toimus 14. -16. august Valma puhkekeskuses.

Kuid...

Üldjoontes on mul hea meel, et leidsin Imaverest ühe väga aktiivse neiu.
Kellele minu mõte ja mis oli  üks mu  kauaaegsemaid unistusi, meeldis. Siis, sealt see pihta tegelikult hakkaski...
Kuna me Gerlyga saime suhteliselt  kohe sina peale, möödus hetk, kui selgus üsna pea nii mõndagi huvitavat.

Pärast laagri lõppu, bussiga tagasi Paide poole sõitest, hakkasime Gerlyga pikemalt omavahel rääkima... Rääkisin oma mõtetest, oma viimasest unistustest, hobidest, oma tegemistest,  mille kuulmisest, oli Gerlyl üllatunud nägu peas... Kas tõesti? Aga... Kui aus olla, siis laagris antud vabast ajast jäi meile tegelikult jutustamiseks isegi  väheseks... Sest tegevusi oli lihtsalt liiga palju, milles tuli osaleda. 😆

Mida ma ootan sellest?

Eelkõige ootan sellest kõigest seda, et kõik kirja pandud eesmärgid saavad täidetud!

See tähendab....et hakkaks tegutsema kahe maakonna vaheline noorteaktiiv.

Et, me jõuaksime sinnamaani, kus noored (kahe maakonna noored) on julgemad ja teadlikumad noorteaktiivi liikmed. Ka seda, et noored on julgemad ennast  väljendama ja osalevad aktiivselt noortekeskuse töös.

Sest, on teada, et ühes maakonnas tegutsevad noorteaktiivid koostöös saavad korraldada suuremaid sündmusi, korraldadades ühiseid ettepanekuid tegevuste korraldamiseks noortekeskustes. (näiteks noortepäev, osalemine  kohvikute päeval, uued huviringid jms.)

Kuid üldiselt praegu, ootame rohelist tuld seoses rahastusega, ennem ei julge edasi vaadata...

Aitäh!
Piret ja Gerly

Värvine nädal noortekas

Hei hei!

Täna teen ma juttu sellest, kuidas ma Paide Avatud Noortekeskuses, kus ma ka ise nüüd töötan oma sõprannaga pilte lastetuppa maalisin :D

Kõik sai alguse umbes nädal aega tagasi, kus mulle anti minu esimene tööalane ülesanne, mida ma ka koheselt täitma asusin.

Kui algne plaan oli pildid  kujunditena seinale panna siis ajapikku, muutus meie esialgne plaan. Seda seetõttu, et seinale riputatud kujundid kippusid maha kukkuma, sealt tuli  Reima poolne soovitus mulle hoopis pildid seintele maalida. Nii ma seda tegema asusin. 

Mõni päev hiljem kutsusin ka oma sõbranna Miia pilte maalima ja ta oli sellega kohe päri. Mida aeg edasi seda rohkem pilte me seinale saime  ning üsna pea viskasime maalimise vahepeale ka nalja...

Kurb tõsiasi on see, et mida päevad edasi, seda vähem me tegelikult töötasime, aga noh lõpuks sai  töö tehtud. 

Naljatamise asemel oleksime  tegelikult saanud pildid paar  päeva varem valmis, aga kus sa sellega!

Mõlemad õppisime sellest kogemusest, et kõige parem on oma mõtteid väljendada oma lemmik hobiga, millega me mõlemad tihedalt kokku puutume. Ja et, kui töö lõpule jõudes mõelda sellele, et kui oleksime töö jaoks veel ühe tunni ohverdanud, oleksime säästnud kaks vaba päeva enne kooli.

Aga me ei teinud seda ja seega me lihtsalt raiskasime raha toidule, mida oleksime saanud süüa kodus, ja seda  täiesti TASUTA!!!

Aga vähemalt suutsin ma oma sõbranna Miia kodust välja meelitada, et ta saaks midagi ägedat teha. Rõõm on tal tõdeda, et see andis hea võimaluse maalida, mida ta kodus nii naljalt teha ei saaks.

Rõõm on mul tõdeda, et nüüdseks kaunistavad minu ja minu kalli sõbranna Miia pildid Paide Avatud Noortekeskuse lastetoa seinu. 

Me täname Miiaga  ka Noortekeskust selle ägeda võimaluse eest :D

/Foto: Maarja Okas/

/Foto: Maarja Okas/

Tänan tähelepanu eest! :D

Doonorluse saadikud

Minu suvine töökogemus vabatahtlikuna

24.juulil ja 25.juulil oli võimalus kõigil Paidekatel annetada Paide Muusika-ja Teatrimaja platsi juures verd. Kui algul oli plaanitud teha seda kollastes doonoritelkides nagu igal aastal, siis äikesetormi hoiatuse tõttu, sai seekord annetuse teha sees.

Mina ja Kirke sattusime doonorluse saadikuteks läbi facebooki. Lihtsalt jäi Facebookis ringi surfates silma Paide  Muusika-ja Teatrimaja üleskutse, kus PERH-i verekeskus otsib vabatahtlikke abilisi doonoritelki.  Sellest kirjutasin kohe Kirkele ning väikese mõtlemise järel oli Kirke nõus minuga koos doonoritelki vabatahtlikuks minema.

Ma ise pean vabatahtlikku töö tegemist oluliseks, et arendada oma silmaringi ning saada erinevaid kogemusi ja julgust.
Võtsimegi ühendust PERH-i verekeskuse arendusjuhiga ning  õige pea olimegi registreeritud, kui doonorluse saadikud. Meie ülesandeks oli suhtlemine inimestega ning jagada koos doonorluse maskoti, pelikaniga vere loovutajatele kingitusi.
See oli üliäge kogemus, eriti seetõttu sai 2 päeva jooksul suhelda erinevate  ning samas väga lõbusate inimestega. Soovitan seda kogemust kõigile!

Aitäh! 

Noorte Tugila noorsootöötaja töövari

Täna teen juttu oma blogis Paide Avatud Noortekeskuse  praeguse juhataja Reima Nõmmikuga

Aga miks temaga? Kohe loome selguse.
Kõik algas just nõnda...

Oli justkui tavaline suvepäev, kui seadsin end jälle tuttavasse kohta- Paide Avatud Noortekeskuse hoonesse, et seal varjutada Noorte Tugila noorsootöötajat.

Tulin ühel hetkel, kui olin Reimaga rohkem koostööd teinud, ühele väga huvitavale mõttele. Nii sealt see alguse saigi...
Aga miks just sellisele mõttele?

Seda seetõttu, et olin tema tööd piltlikult öeldes juba üsna palju kõrvaltvaatajana
näinud. Ning ka seetõttu, et tänu temale olin hakanud huvi tundma noorsootöö vastu.

Meie jutuajamine toimus küll umbes pea kuu aega tagasi, mis tähendab umbes nii juuni kuu alguses.
Küsisin Reimalt intervjuu käigus 15 küsimust, mis puudutasid Noorte Tugilat.

Alustasin sellest, kuidas ta jõudis Noorte Tugilani lõpetades selleni, millised on või peaks olema selle töö isikuomadused.. Reima sõnul on nendeks isikuomadusteks: emaaptia võime, koostöö, julgus, pingetaluvus, ning enese regulatsiooni oskus.

Peale seda sain teada, ka veel seda, et...

Reimat kutsus Tugila tööd tegema Paide Avatud Noortekeskus, sest just seal tegutseb Noorte Tugila.
See keskendub 15-26 aastastele noortele kes ei õpi ega tööta, nende ülesleidmisele ja motiveerimisele.

Noorega koos ning noore võrgustiku kaasabil leitakse lahendusi, mis aitaks noorel edasi liikuda ning valitud teel püsida.Tugitegevused on üldiselt suunatud noorele võimalikult lähedale ja tema igapäevaelule seonduvatele kohtadele (erinevad noortekeskused ning haridusasutused  jne).

Nooretel on võimalik osaleda programmi poolt pakutavates sisutegevustes: nõustamises, koolitustel,  teemapäevadel, õppekäigudel jne. Samas on noorel endal võimalus kaasa rääkida ning tegutseda tegevuste ettevalmistamisel ja läbiviimisel.

Ühe noore kohta nähakse programmis aktiivset olekut üks kuni kuus kuud. Kui kuus kuud on möödas, siis võetakse noorega uuesti kontakti, et vaadata kuhu ta on jõudnud.
Noorte Tugila noorsootöötaja uurib , kuidas noorel läheb, kuigi tihti kestab kontakt terve aja ja eraldi uurida polegi vaja.

Tean, et Tugila individuaalselt tehtavat tööd ma varjutada ei saagi.
Aga see eest sain osaleda erinevates töötubades. Ning nagu eelnevalt juba öeldud  kutsutakse töötoad ka ellu vastavalt sellele, milliseid oskusi on tulnud noortes lihvida või milliseid uusi teadmisi anda.

Enne kui lõpetan, tahan öelda, aitäh Reima selle, huvitava ning hariva intervjuu eest.

Kui ka Sinul oli/on olnud peas umbes sarnane idee, et tahaks varjutada kedagi, võta selle inimesega julgelt ühendust!
Teate miks?
Need on KOGEMUSED, mis jäävad meelde.. 😊

Minu praeguse ja sealt saadud  ägeda kogemuse põhjal, olen nüüdseks aru saanud, kuhu tahan jõuda. Sain sealt oma eriala valiku suunas üsna hea portsu mõtteainet, mis aitab mind kindlasti edasi.
Võin käsi südamel öelda, et see on üsna huvitav ning hariv ning samas ka väga naljaks kogemus.

Aitäh! 😉

Keskkool läbi mis saab edasi?

"Edasi mine seda teed mööda, milleks annab juhiseid sinu sisemine mina - see on ainuõige! Pärast on oma õigele teele tagasi keerata keerulisem..leia oma tee, mida mööda käia- teiste tallatud radadel on kergem liikuda, kuid see pole see, mida igatseb Sinu tõeline maailma."💖
-Tiiu Saarist
(aitäh selle ilusa mõtte eest)

Minu üks suurimaid pingutusi oma eluteel on nüüdseks seljatatud.

Nüüd, kus mul on saanud keskkool läbi, olen ma pidevalt kuulnud küsimust, mis minust edasi saab?

Kui enne veel kui mul on plaan Ülikooli minna, olen vastu võtnud ühe otsuse.
Kindlasti võin öelda, et see mis edasi saab polegi misteab mõistatus. Praegu on mul teada, et olen otsustanud võtta vaba aasta. Kuid kas see on hea mõte?

Kui nüüd aus olla, olen nii mõnegi käest kuulnud, et see pole sugugi hea mõte. Võiks lausa arvata, et see on mõnele lausa vastukarva.

Arvatakse, et kui on aasta vahele jäänud, ei taha noor enam edasi õppima minna, kuid lõppude lõpuks ma arvan siiski, et see vaba aasta võimaldab mul endas lõplikult selgusele jõuda. Mida ma oma elult ja õpingutest siiski tahan.

Kuid peale selle ei tohi unustada ka seda, et vaba aasta  arvardab silmaringi ning peale selle annab võimaluse  avastada ka maailma, ning kohtuda uute ja põnevate inimestega...

Nagu juba eelnevalt juba öeldud sai, siis VABA AASTA eelkõige aitab mul välja mõelda lõplikult, mis on see päris suund kuhu tahan edasi liikuda. Samal ajal saan koguda ka tulevasteks õpinguteks raha, sest kool eeldab ka rahalist väljaminekut.

Kolm positiivset punkti vabast aastast:
* annab võimaluse reisida
*Koguda uusi ja huvitavaid teadmisi ja mis kõige tähtsam koguda KOGEMUSI.
*Kohtuda huvitavate inimestega.

Nii nagu räägib Birgit Sarapi laul, et Iga lõpp on uue algus, nagu öeldud siis minu jaoks on kõik maalima uksed, teadmised ja isegi riigid mulle oma uksed lahti end löönud, kes teab?  Keskkooli aeg möödus justkui silmapilk.
  
Ja kes teab...võib-olla juba 25 aastaselt olen ma üks tubli noorsootöötaja ja juba 50 aastaselt Maailmakuulus inimene ja juba 75 aastaselt vanaduspõlve nautiv pensionär, kes on reisinud üle kogu maa.

Tean sisimas, et see vaba aasta aitab mul avastada mu ees avarduvat maailma!

Aitäh!

Minevikus elamine pole lahendus

Muutused ei tule, kui me ootame kedagi teist või mõnda muud aega. Meie olemegi need, keda me oodanud oleme. Meie oleme see muutus, mida me otsime- Barack Obama

Me kardame seda, mida me ei tea, ning mida me ei suuda ette  näha. Nii hoiamegi tihtipeale kinni sellest, mis tuttav, isegi kui see on valus ja ebameeldiv. Või jookseme minema tegelikuse eest, ehk meie endi reaalsusest, mõistmata tegelikult, mispärast.
Muidugi, ma ei saa öelda kas ei kardeta üksindust või  kardetakse siiski?
Mina ütlen, et selline asi  on normaalne.
Jah, tõesti  üksinda ja üsindus on küll kaks eri asja– me võime olla üksinda ja mitte tunda üksindust. Kuigi võib olla ka erandeid. Samuti võime tunda üksindust igal ajal ja iga kell, olenemata vanusest või naha värvusest või meeleolust.
Üksinda olemise oskus on aga kunst omaette. Selle eelduseks on vastutuse võtmine oma mõtete, tunnete ja õnne eest. Valmisolek võtta jalad kõhu alt välja ja teha ise midagi enda heaks. Nii kaua kui usume, et me ei ole piisavalt head, ei tunne me end hästi. Kui me ei suuda iseenda seltskonda nautida, siis miks või kuidas peaks keegi teine seda tegema?

Maailm on muutunud ja me peame sellega leppima ja sellega toime tulema. Meile ei pruugi kõik muutused meeldida, kuid me ei saa neid maha salata.- George R. R. Martin 

Ma võin kesta ühe hetke, aga mälestused minust võivad kesta terve elu. Ning mitte keegi ei saa öelda: ''Ta on täpselt sinu moodi.'', sest ma olen omamoodi ja peale minu pole maailmas ühtegi sellist inimest. Maailmas pole tõesti ühtegi samasugust inimest, ja see on tegelikult hea!
Kõik kannavad mingisugust maski, et varjata oma tõelisust. Peame vaatama hästi, et näha inimeste olemust ja nendele inimestele, kes lasevad maskil langeda, neile pead vaatama silma, et näha, kes nad tegelikult on ja milleks nad võimelised on...

Mida kiiremini karussell keerleb, seda kõvemini klammerdume käsipuu külge. Aga muutus nõuab julgust sellest just lahti lasta.-Jane Matthews

Mitte keegi ei saa elada minevikus. Mis sellest paremaks muutub kui elad minevikus? Miks ümbritseda end inimestega, kelle jaoks sa ei ole oluline ja tähtis?  Ütleme nii, et see ei muuda midagi paremaks.  Olenemata sellest, et minevik võib haiget teha, tuleb siiski edasi liikuda, avastades avanevas maailmas palju head ja huvitavat juurde. Midagi, mis muudab praeguse hetke ilusamaks.

Pean tunnistama, et olen noor, kes tahaks tihtipeale, et kõik oleks teisiti. Kuigi ma tean, et sellele mõtlemine pole sugugi hea. Tean, et peaksin suutma elada praeguses hetkes, nautima seda, mis mul  praegu olemas on. Mitte unistama sellest, mis on olnud minevikus ja mis võib tulla tulevikus. Tuleb kasutada ära oma võimalused, siis kui need on veel olemas. Mitte oodata ja vaadata, ehk tuleb midagi paremat, sest ei pruugi kunagi tegelikult juhtuda.

Kindlasti tuleb meie elus ette selliseid situatsioone, mida kahetseme, ning mis võiks tegelikult olemata olla või mida võiks saada olematuks muuta. Kahetseme asju, mis takistavad meid tegelikult edasi liikumast.

Tulevik on meie kõigi elus oluline. Samas detailselt see ette planeerida on labane. Muidugi peaks olema olemas mingid vaated ja mõtted, mida tulevikus realiseerida. Aga peab ka arvestama sellega, et alati ei lähe kõik nii nagu sina loodad ja tahad. Me  kõik teeme elus valikuid, mis näitavad seda, millised isiksused me tegelikult oleme. Kas tugevad või nõrgad, seiklushimulised või ajameelsed.

Nagu mulle ütles üks naisterahvas, ühel jutuajamisel (kellega saab meil tutvumisest nüüd  31. mail nüüdseks juba kaheksa kuud täis) kohtusin temaga võiks öelda, et sedagi puht juhuslikult või noh mitte just puht juhuslikult, pidin talle siiski ühe palve tõttu ennekõike siiski kirjutama: "Minevik on möödas. Me ei saa seda muuta. Küllaga saame muuta oma mõtteid mineviku kohta." (Sõnastus oli sel hetkel küll teine aga tema mõtteid võib panna kirja nii.)
Seega tuleb oma minevikust lahti lasta, tahad või ei taha tuleb seda teha, kui tahad et, midagi muutuks.

Et vastata pidevalt muutuva konkureeriva maailma nõudmistele, peame me armastama muutusi niisama palju, nagu me neid vahel oleme vihanud.- Tom Peters

Teame ju, et puhkus on  väsinule, lootus on  meeleheitnule, päikesekiir on kurvale mis on ühtlasi ka  parim vastumürk murele. Elu on päike, mis tõuseb ja loojub. Elu on küünal, mis särab ja kustub. Mõned teed võivad teed küll lahku viia, ning see võib kohutavalt haiget teha, kuid mida saame ise ära teha? Me saame eluga edasi minna. See on uus muutus, uus tee, mida mööda alustame oma rada...
Jah, mälestus viib sinna, kus kord olime. Kui tahad et, midagi muutuks, väärtusta seda mis sul juba olemas on. Sõpru, peret ja ise ennastki.
Siis kui olid väike, siis kui kõik alles  algas. Ka üksinduses, haige olles ja ka  segaduses — ainuüksi teadmine sõprusest aitab vastu pidada, isegi siis, kui sõber on jõuetu aitama. Piisab sellest, et nad olemas on. Sõprust ei vähenda aeg ega kaugus, ei vangistus ega sõda, ei kannatused ega vaikus. Just neil hetkil kinnitab sõprus tugevamini juuri. Just neist hetkist puhkeb ta õide.
On kaks võimalust, miks inimesed ei suuda olla õnnelikud - nad elavad liiga palju minevikus, mõeldes sellele, mis oli või siis tulevikus, kartes, mis tuleb. Teate mis? Muutuse täide viimiseks piisab ainuüksi tahtejõust.

Seega "Minevikus elamine pole lahendus!"

Aitäh!😇

Tänapäeva noored

„Noor ollakse niikaua, kuni suudetakse veel õppida, uusi harjumusi omandada ja vasturääkimist taluda"-Marie von Ebner-Eschenbach  

Kui küsida minult, kui ühelt tänapäeva noorelt, milline on üks noor? Võiksin öelda, et noori on üsna erinevaid, ning seda mitmeti. On teismelisi, kes teavad kuhu nad tahavad kunagi jõuda, kuid on  ka vastupidi. On noori, kes arvavad, et võivad mida iganes teha, sest arvatakse, et  tagajärgi ei teki.

„Noored ei tea, mida nad tahavad, kuid on sellegipoolest täis otsustavust seda saavutada."-Federico Fellini.

Tänapäeva noored tahavad olla justnimelt ainulaadsed, erinevad, originaalsed. Seda just eriti riietumisstiililt. Muutuda "halliks massiks" on samasugune hirm, nagu jääda haigeks  või olla üsna sarnane kellegi teisega vms. Kõik üritavad omada mingit "kiiksu", mis paneks teised teda vaatama ja mida teistel poleks. Aga mida üleüldse noori huvitab, see sõltub inimestest, keda peod ja joomine, suitsetamine ja kanep, keda aga hariduse omandamine ning kooli lõpetamine. See täiesti sõltutub.

Minult on pidevalt küsitud, kuhu poole ma püüdlen ning kuhu ma oma tulevikuga kunagi jõuda tahan. Nüüdseks tean ma kindlalt, et minu tulevik on seotud noorsootööga. Miks?
Vastus on lihtne, praegusel hetkel olen üsna tihedalt seotud Paide Avatud Noortekeskusega, ning tänu seal olevate vahvatele noorsootöötajatele, olen nüüdseks osalenud erinevates projektides. Muidugi on rõõm  tõdeda seda, et  nüüdseks olen ka  kokandusringi ning näiteringi juhendaja. Ning see mida seal teha  saan, meeldib mulle, sest see annab mulle võimaluse teha midagi, mida ma võib-olla mujal nii naljalt teha ei saaks.

Seega nüüdseks võiks esitada küsimuse, mille poole püüdlevad üldiselt tänapäeva noored? 
Kõik noored ja entusiastlikud elluastujad püüdlevad õnneliku ja naudinguterohke elu poole. 
Iga üks valib eesmärgini jõudmiseks oma tee ja langetab ise otsuseid.

Noored seisavad tänapäeval paljude valikute ees. Mõned neist on suurema, mõned väiksema tähtsusega. Osad valikud nõuavad pikka järele mõtlemist, kuid võib juhtuda, et mõned valikud langetatakse ka märkamatult.

On teada tõsiasi, et kõige tähtsamad valikud on seotud haridusteega. Tänapäeva maailmas on haridus üsna tähtsalt kohal võiks ju naljaga öelda, et lausa esimesel kohal, seega ei jää  noortel, muud üle,  kui vaid õppida, kui neil on soov tulevikus läbi lüüa. Kuid küsimusi tekib veel ja veel...  Kas, Kuidas ja Kus õppida?
On noori, kes õpivad võimalikult hästi, tagades endale  pääsu võimalikult headesse gümnaasiumitesse või ülikoolidesse. Samas teised teevad valiku, mis neid rohkem huvitab ja millise elualaga nad end tulevikus siduda soovivad. Seetõttu püüavad, seda ainet õppida sügavama huviga ning kulutades vähem energiat aine peale, mille koha pealt nad arvavad, et seda ei lähe tulevikus vaja. Nende kindlate ainete piires on nende võimalused edasi õppima saada kindlasti suuremad kui teistel, samas ilmselt ei ole mõni teine  aine  nii hea.

Palju valikuid on seotud ka vabaaja veetmisega. Õpingute kõrvalt jääb õpilastel paratamatult üle vaba aega, mida sisustatakse, kuidas osatakse. Kõikvõimalikud trennid, jõusaalis käimine ja niisama vabas õhus olemine; Lugemine, muusika kuulamine, niisama mõtisklemine ja ka näiteks arvutiga tegelemine.
Paraku tegeletakse tihti vaid ühe asjaga, mille käigus noor midagi väga juurde ei õpi, seega võib tunduda, et vabal ajal enese arendamine jääb pigem nadiks. Tegeletakse kas liiga palju spordiga ja ei leita aega muude hobidega tegelemiseks, või vastupidi. Pahatihti unustatakse vabaaja tegevuste ajal ka õppimine ning langeb õppeedukus. Veelgi hullem on see, kui noor allub kaaslaste survele ja teeb veelgi halvema valiku, mida sai mainitud juba ka eespool, see tähendab: hakkatakse jooma, suitsetama või narkootikume tarbima. Mis tähendab jällegi paraku paljusid probleeme, mille lahendamiseks ei piisa sõprade ja vanemate abist.

Ka suhtlemine toob noorte ellu palju valikuid. Erinevate inimestega tuleb suhelda erinevalt, arvestades nende positsiooni, vanust, sugu, huumorimeelt ja isikliku suhte lähedust. Sellepärast tuleb segaseltskonnas, näiteks koolis olles, kogu aeg mõelda, mida öelda ja mida mitte öelda, et mitte sattuda piinlikesse ja ebameeldivaisse olukordadesse.

Kuigi valikuid on palju, on neid tegelikult suhteliselt lihtne langetada. Mõned tuleb langetada kaine mõistuse ja loogikaga, teised rohkem “südame häält” järgides. Ei juhtu ka midagi kui teed mõne vale valiku, sest pikemas perspektiivist tähendab, valesid valikuid tehes uusi  õppetunde tulevikuks. Ja ka järgmine kord sarnases situatsioonides olles saab juba rahuliku südamega õige otsuse langetada.

Aitäh!😇

Kes ma olen?

Täna teen ma juttu veidikene ise endast, sest nii mõnigi on öelnud et, võiksin kirjutada  veidike endast. Kes ma siis selline olen? Nii ma siis seda teengi, ning seda üsna ausalt….😇

Samas võiksin ju kirjutada ka sellest, kuidas tahaksin kirjutada millestki aga ei ole nagu midagi kirjutada…😂 aga seda teen teinekord...

Alustan oma elu motoga mida on olnud mul kaks.😻

💭“Ela minevikus, kui tahad nukrutseda. Kui tahad olla murelik, siis ela tulevikus. Ja kui tahad olla õnnelik, siis naudi hetke ning ära unusta, kes sa oled, ole sina ise, naerata ja püüa alati minna edasi ning kunagi ära anna alla isegi siis  kui raske peaks olema, sest raskused on ületamiseks!”

Ja see on minu praegune elu moto: 

💭“ Eesmärgi seadmine on intellektuaalne protsess, eesmärgi saavutamine aga loomisprotsess ning eesmärk on see, mis annab elule tähenduse!”

/Aastatega muutunud mina ja nii ka minu juuksevärv/

Aga kes ma olen?

Ma tean, et  olen nüüdseks 18-aastane, tavaline  inimene, tavaline koolis käiv tütarlaps, võib-olla üks suvaks neiu, õpilane, laps, õde, lapselaps, täditütar, ning hullumoodi pöörane luuletamise,  näitlemise armastaja. Kui mind iseloomustaks keegi teine, siis ilmselt kuuleks ma enda iseloomustuseks ülbest bitchist kuni sõbralikust inimesest kurja inimeseni välja. Kuid on õnneks ka erandeid. Kuid siiski on kõige tähtsam see, mis ma ise välja nüüd mõtlesin, kes ma olen? Lõppude lõpuks pole ju vahet, mida keegi, kes mind päriselt ei tea, minust mõtleb. Niisiis arvan ma, et ma olen üsna tagasihoidlik, vaikne, arg, vahel ka kindlasti laisk, ettevõtlik, katseda julgev, tubli ja andekas noor neiu.

Küsimusest saab  peaaegu  juba vastuse kätte, seega,  võiks ju mõelda, veel ka sellele, miks olen ma see, kes ma olen? Mina tean oma vastust…

Ma olen tagasihoidlik ja arg, sest põhikoolis talluti pidevalt  minu ensehinnangu otsas, kuni tahtmine midagi teha kadus, talluti kuni minus polnud enam midagi, mis välja tuleks. Tähendab, mõte mille selles olukorras sain oli see, et “paranda  ja vaata kuidas sa ise oma asjadega toime tuled.”… Kuid kahjuks ei osanud ma midagi peale hakata, aga seegi on juba teine teema…

Ma olen noor ja andekas tubli neiu, sest ma olen suutnud õppida oma vigadest, olen saanud oma õppetunnid noorusest. Sellega olen mõistnud, et elu ei saagi olla ainult üks lust ja lillepidu. Elu osa on ka kurbus ja surm, see on normaalne ja sellega peab leppima.

Mina olen, kes ma olen...  Jah, tõesti mind on koolis kiusatud, mind on noritud, togitud, kuigi ma andsin selgelt mõista, et need tegevused mulle põrmugi ei meeldi. Olen mõelnud ka sellele, et ma olen see, kes ma olen, ning kõigile ei peagi ma meeldima. 
Keegi pole käskinud minuga suhelda ja tegemist teha, kui ma ei meeldi sulle eks! 

Jah, tunnistan ausalt et, ka mul minulgi on olnud hulle mõtteid. Mis? Keerulisel ajal käisid mul peas erinevaid mõtteid, olen ma seda tahtnud  või mitte, siis tõesti  olen minagi ennast vigastanud jms… kuid nüüdseks on see möödas... Vähemalt ma loodan,  et asi ei lähe hullemaks... 

Ei, ärge saage valesti aru, ma pole selle üle uhke, vaid nüüdseks olen ma leppinud enda saatusega ja eelkõige oma endi minevikuga.

Nüüdseks  olen ma õnnelik, et ma olen, kes ma olen ning ma olen justkui sellises staadiumis, kus ma olen suutnud endale lõpuks teadvustada, miks ma kõik see kokku olen.

 Olen praeguseks aru saanud kolme asja:
💬
"Et ellu jääda  ja tugevaks jääda tuleb hakata keskenduma positiivsetele asjadele sinu enda ümber, mitte negatiivsetele asjadele, mis  tuju ära viib, sellest pole nagunii kasu, kui sa oma tuju sellega rikud. See ei too kahju ei  mulle ega kellegile teisele sinu ümber olnutest, vaid sulle endale!"  Paneb mõtlema natuke…

💬 
"Alati, kui sa oled kurb, mõtle kellegile või millegile heale. Alati, kui sa oled kellegiga tülis, kasvõi oma parima sõbraga, siis.. Naera, sest ta jäi kellegist väga heast ilma ja seda omal süül. (Kuigi see võib olla üsna raske, aga siiski tuleb proovida) 😉 
Alati kui tahaksid nutta, nuta, kui see on vajalik, kui arvad, et see muudab midagi paremaks? Alati, kui sa oled mingi tüli tekitanud, lahenda see normaalsuse piires." 😇

💬
"Olen otsustanud jääda rõõmsaks ja õnnelikuks, ükskõik mis olukorda ka ei satuks, sest kogemused on näidanud, et suurem osa meie õnnest või viletsusest sõltub meie meelelaadist, mitte asjaoludest." Martha Washington 😇

Ma olen justkui puuvilja salat, koostisosadeks erinevad puuviljad, sest kõik on maitselt ernevalt. Mõni tunnistab ja teine teeskleb, et ei saa mõhkugi aru,  millest kõnelesin... 

Kallis selle blogi lugeja, ka Sinagi võiksid mõelda vahel sellele, miks oled Sa see, kes Sa oled?

Loodan,  et blogi kõnetas...  Ning kui on mõtteid, millest ma võiksin kirjutada või millest sooviksid,  et ma kirjutaksin,  võid mulle julgelt Fb kirjutada... 

Aitäh!😇

Avastusjahi radadel

Hei hei! 

Täna teen veidike juttu sellest,  kuidas mina,  Ketlin ja Kirke käisime Paide peal seiklemas,  sest panime Avastusjahile ka Paide Avatud Noortekeskuse meeskonna. 😇

Foto:Marita

Start anti meile täna kell kaks Paide Kultuurimaja parklast, kui alustasime oma seiklust.  Aga enne seda kui päris seiklus pihta hakkas,  tehti soojenusharjutusi,  mis olid üsna toredad,  sest see tõmbas kõiki kohale tulnud võistkondi,  keda oli seeaasta 18, käima.

Meie alustasime oma seiklust sealt samast pargist,  kus tuli täita esimene ülesanne,  kus tuli meenutada oma lapsepõlve..

Sealt edasi liikusime Arvo Pärdi muusika aeda ning juba sealt kolme teise punkti, ning juba siis olime märkamatult tunni ajaga Tehisjärve ääres oleva jõusaali atribuutika  juures kus sai tehtud järgmised pildid

/ Mida meie tutvustaks? /
/Ketlin otsib meid aga me oleme posti taga/

Sealt hiljem hakkasime juba tagasi liikuma.  Möödusime mitmest kohast,  Jalgratta poest,  kus puhkasime veidike jalga ning rääkisid veidike maast ja ilmast ning seejärel suundusime juba Vanalinna kohviku poole ning sealt edasi Noortekeskuse poole,  mis oli meie viimaseid punkte...  Vahepeal,  et meeleolu üleval hoida sai ka väikene lauluviis üles võetud,  et tuju ikka väsimusest hoolimata üleval hoida. 

/Oleme väsinud aga rõõmsad, sest meil on olemata kõigest lõbus/

ja nii see lõpp kätte jõudiski... 

/Esimesed või viimased,  vahet ei ole,
tähtis ei ole võit vaid osavõtt! /

Võin vist kõigi eest rääkida,  kui ütlen,  et see teekond oli küll üsna väsitav,  ning jalad olid sellest lumest, pärast läbi märjad.  Aga tore oli siiski,  mis sest,  et meil  tekkisid väiked viperused,  kui algselt oli meie grupis ka poisid,  siis hiljem nad arvasid et,  on parem mitte kaasa teha,  seega oli meid grupis lõpuks vaid kolm neidu,  kes said esimese korra kohta tegelikult üsna hästi hakkama.

• Aitäh Noortevolikogule, et sellise toreda asja korraldasite,  ning aitäh tüdrukud,  kes te veetsite minuga ühe toreda päeva avastades Paidet ning selle ümbrust. 

Aitäh!😇 

Reedetud saladus-kas üllas eesmärk või parem positsioon?

Hei!  

Täna teen veidike juttu sellest asjast nagu...

...Mida teha sõbraga,  kes on su saladuse reetnud? Mis juhul on see õigustatud?

Kõik see ju oleneb täiesti, kas su sõber või sõbranna teeb seda õilsal eesmärgil.
See tähendab, juhul, kui ta arvab, et ei suuda sind ise  aidata. Et just seda kõige hullemat nüüd ära  hoida või tehakse seda kõike lihtsalt seetõttu,  et tahetakse niiöelda ennast paremast positsioonist näidata?  Vastuseid on kindlasti erinevaid.

Toon ühe näite,  kus minu arust ongi tähtis asja lõpptulemus, mitte see,  kes kelle saladuse välja rääkis...

Muidugi on saladuse välja rääkimine inetu,  ma ei eitagi seda,  kuid tuleb arvestada ka muid fakte,  mis räägivad seotud teema kasuks.

Nagu on teada siis noorte inimeste puhul on kurvastustunne suhteliselt sage nähtus ning võiksin vist isegi oma pea panti panna, kui julgen väita, et vahel võib asi  muutuda niivõrd  palju,  et tore noor inimene vōib ühel hetkel  oma peas mõlgutama  hakata võibolla suitsiidimõtteid. Just siis kõlaks minu,  kui sõbra häirekell "Ououu, kill-kõll" midagi on nüüd väga valesti. Aga mida teha, kui nii juhtub?

Kõigepealt oleks vaja aru saada,  üldse sellest, et ta sellest räägib- tuleks  lugeda sõbra poolt tehtud vihjeid.  Sellisele asjale näiteks vihjavad:

*Rääkimine „äraminekust“
*masendus
* eemaldumine jms.

Aga kuhu ikkagi pöörduda, kui tunned, et su sõber vajab abi? Kõigepealt, küsi ta käest. Räägi temaga ja äkki suudad ta kuidagi maa peale tagasi tuua.

Oluline on kuulata – praegu on olulised tema, mitte sinu mõtted.
Räägi kellelegi- näiteks inimesele keda te mõlemad usaldate.

Tõesti, seda isegi siis,  kui sõber on usaldanud oma suitsiidiplaani sulle saladusena, siis sellise olukorra puhul võib– ja lausa peab – usaldust reetma.
(Kõige tähtsam on mõista oma sõpra ja olla tema jaoks olemas!)

Kuid üldjuhul,  kui asi on tühine,  siis vaataksin ma siiski eelkõige, seda,  mida ma kellegile räägin. See tähendab valiksin hoolikalt sõpru.   Mõnikord on lihtsalt lihtsam mõnda asja mitte rääkida.

Ning sõbraga,  kes reedaks mõne saladuse mille olen talle usaldanud arvates, et see ei lähe kaugemale, suhtleksin ma viisakuse piirides või hullem variant oleks see,  et ei suhtleks temaga üldse.

Kuid  üldjuhul ma saan aru ka sellest,  kui mõnda asja võibolla tõesti välja räägitakse,  kui arvatakse tõesti et,  oleks parem kui minust veidikene vanem inimene seda teemat teab.  Et seejärel saaks otsida lahendusi vms.

Aitäh! 😇

/https://www.google.ee/search
/What do You do/

Tallinna noored Paides Cool Tuuri projekti raames

Hei! 
Täna teen veidike juttu ühest väga toredast projektist,  mis sab küll kohe kohe läbi aga,  see kogemus,  Mille ma sealt saan olen saanud see on lihtsalt super!  Kõige ootamatu selle asja juures on see,  et ma poleks osanud kunagi arvata,  et asi läheb nii nagu ta läks,  see tähendab et minu jaoks tähendas see olemist üks projektijuht.  Kuid kui alustada algusest,  siis algas see sügisel,  kui kohtusin väga toreda Paide Avatud Noortekeskuse noorsootöötajaga,  kellega sai räägitud mitmelgi teemal,  ning lõpuks rääkis ta mulle ühest projektist,  mis kandis nime CoolTuur,  võtsin seele muidugi rõõmuga vastu,  sest tahtsin teha midagi ja osaleda kuskil,  kus polnud ma kunagi osalenud,  ja just see projekt andis mulle selleks võimaluse.  Aga nüüd täpsemalt reedesest päevast...


02.03-03.03 toimus Paide Avatud Noortekeskuses Cool Tuuri kohtumine koos Tallinnast saabunud noortega.

Cool tuuri ettevalmistustega alustati juba esmaspäeval, kus vaadati koos juhendajaga üle, see mida on vaja teha, ning kui tekkis vajadus, siis aidati noori viimaste ettevalmistustega reedeks. 

Muidugi said kokku eelnevalt  ka mõlemad projektijuhid, kes vaatasid üle plaani, ja seda  koos juhendaja ja kolme noorega. 

Lõpuks kui päevaplaani mustand paigas, pandi ka paika mustand ajakavast koos umbkaudse kellaajaga ning seda koos ülesande vastutajaga, et iga noor, kes võttis mõne ülesande, teaks mis kell ta midagi tegema pidi.

Kolmapäeval toimus ka Foorumteatri peaproov, kus Paide endi noored, said Foorumteatris kaasa teha. Ning seda tehti seetõttu, et noored, kes Foorumteatris näitlesid teaksid, umbes mis neid reedel ees ootab. Neljapäeval lõpetati veel viimased asjad ja nii see reede kätte jõudis...

Reede hommikul kirjutati ümber päevakava puhtand ja nii saigi neid noori nüüd oodata

/Päevakava paigas nüüd tuleb veel oodata Tallinna noori ja nii see alata võibki!/

Kuna Tallinna noored saabusid alles kell kaks, sai veel enne seda veidike hinge tõmmata, ja seda enne, kui päris trall peale hakkas.

Ja nii lähenes kell järjest enam kahele, ning see tähendas seda, et tuli neile vastu minna.  Tallinnast saabus noori 8+ 2 juhendajat ning neid võttis vastu  mõlemad projektijuhid, ning mõlemast rahvusest olnud noored, kes juhatasid nad Paide Avatud Noortekeskuse. Kui jõuti noortekeskusesse saadi veidike tõmmata hinge, ning seejärel koguneti suurde saali, kus pandi paika reeglid, mida tuli järgida ning räägiti üle ka päevakava ning peale seda suunduti sööma.

Kui see kõik tehtud sai suunduda tegevuste juurde, mis oli plaanitud. Kuna reede on tavaliselt Sportlike reede päev, alustati sportlikult, ning seda alustati Paide Avatud Noortekeskuse eest just orienteerumisega, mille lõpp-punktiks oli Paide Vallimägi, kus ootas Marita, kui  üks projekti juhendajatest, noori tuubitama.

/Marita juba ootab, ja nii see lõbus tuubitamine alata võibki!/

/Arvo Pärdi sünnikohta tähistava muusikaed/

/Sa ei julge? Aga lähme koos, koos on julgem!/

Seejärel suunduti tagasi, noortekeskusesse, kus hakkas noortel vabaaeg ning  kus soovijatel oli võimalus saada sooja teed ning mahla, ning selle kõrvale kaneelirulle, mis osutusid noorte meelest üsna maitsvateks.

Peale seda suundusid kõik noored suurde saali, kus algas Foorumteater. Näitlejad mängisid ette kolm episoodi: koolis, bussis ning interneti vahendusel.
Foorumteatris eesmärk oli teha nii, et kannataja rollis olnud Kristjanil hakkaks hea ning see mure ei lõppeks mitte mingil juhul kehvasti, seetähendab meie loos väga sügava depressiooniga. Oli tore näha, kuigi noored julgenud alguses väga ise näitlema tulla, tulid kokkuvõttes sellest kõigest väga head mõtted, mida saaks ise teisi teha, seega lahendusi oli palju ning üsna erinevaid, mis oli üsna hea. Ning kõigil soovijatel oli võimalus väljavahetada  kahte tegelast, Kristjanit ning Carmenit, ainuke keda muuta ei saanud oli Säde, sest tema oli see, kes oli kiusaja, ning tavaliselt ongi nii, et keda muuta ei saa on kiusaja.

/Foorumteater täies hoos/

/Lahendusi on mitmeid/

Seejärel oli võimalus jälle veidike puhata ning soovi korral ka poes käia, kui puhkus läbi mindi alla saali ning seal toimusid erinevad meeskonnamängud, alustades nimemängust lõpetades rahvastepallini. Kui see kõik läbi algas dikso. Ja nii see reedel tegevuste tihe päev saigi läbi.

Kuigi öö vastu laupäeva oli peaaegu kõigil suhteliselt magamata, olid kõik siiski rõõmsate nägudega. Hommikul äratati noori pottide ja pannide kõlamise saatel, et kõik ikka ilusti üles ärkaksid.  Hommikusöögiks pakuti maitsvaid pannkooke, mille tegemist alustati, juba üsna vara hommikul, ning pärast oli aru saada, et oldi väsinud, ja seda on näha kohe järgmiselt pildilt.

/Öö magamata, nüüd magatakse hommikul/

/Pannkoogid valmis nüüd võimalus veidike hinge tõmmata/

Kella üheksast koguneti uuesti Noorteka saali, kus tehti kokkuvõtteid reedesest päevast. Ning peale seda, kella kümne aeg oli tahtjatele võimalus külastada Paide Vallimäel asuvat  Ajakeskust Wittensteini, mis ütlen ausalt oli üsna huvitav koht, ning uudistamist oli üsna palju. Ja vaade mis avanes 8.ndalt korruselt Paidele oli lihtsalt väga väga ilus.

/ Huvitavat videot vaatamas/

/Uudistamas Ajakeskus Wittensteini/

/Vaade Paidele Ajakeskuse Wittensteini 8.ndalt korruselt/

Ning päris enne, kui Tallinna noored Paide bussijaamast tagasi Tallinna poole sõitma hakkasid, võtsime veel viimast korda ringi, ning tänasime neid, et nad olid tulnud Paide. Ning, et nad jääksid mäletama ikka seda Cool Tuuri projekti, kinkisime  neile mälestuskingituse, kuhu oli pandud pildid, kui meie käisime Tallinnas, koos osalejate nimedega. Ning peale seda oligi aeg, nad juba bussipeale saata.

Mina, kui üks selle projektijuhtidest ütlen kõigile osalejatele suur aitäh, ning kõige suurema aitäh ütlen ma meie kahele juhendajale Maritale ja Reimale! Aitäh!😊

/Grupipilt koos Tallinna noortega/

Minu elu ilma luuletuste ja joonistamiseta?

Luule ja joonistused minu elus...

Ma olen leidnud enda jaoks luule umbes pea kaheksa aastat tagasi ja joonistamise veel varem. Need on need kaks asja, milleta ma ei kujutaks oma vabaaega ette.  Mõlemad on omamoodi andnud mulle julgust juurde, eriti on seda teinud luuletuste kirjutamine. 

Nagu eelpool mainitud siis luuletusi olen nüüdseks kirjutanud juba pea kaheksa aastat. Kuigi ma imestan, et põhikoolis ma vihkasin Eesti keelt ja Kirjanduse tunde. Aga ühel  hetkel käis plaks ja kõik läks justkui pahupidi ja seetõttu võibki põhjuseks lugeda,  et ma ei osanud ennast väljandada ja oma muredest rääkida, ning sel ajal põhikooli direktor, soovitas, et ma võiksin proovida oma asjad, mis vaevasid paberile kirja panna, põhimõtteliselt kirjuta endale kiri. 

Alguses suhtusin sellesse umbusklikult, kuid siiski otsustasin proovida. Ja nii see sealt alguse saigi.

Üldjuhul kirjutan kõigest, kuid vahel juhtub ka nii, et kirjutan kindlal teemal, kui mul palutakse. 

Kuid üks asi, mis on minu luuletuste juures on muutunud on see, et ma ei kirjuta enam väga riimilist luulet, vaid kirjutan hästi palju ka nüüd vabavärssi. 

Kuid peale luuletamise tegelen ka ma joonistamisega.

Nagu ennem mainisin joonisistamiseta ma elada vist ei saaks, seetõttu armastan meeletult joonistamist, kuid üldjuhul juhtub nii, et töö jääb tihti lõpetamata. Vahel juhtub ka erandeid.

Kui ma hakkan mõtlema et, kui ma poleks avastanud enda jaoks luuletuste kirjutamist ning joonistamist siis oleksin ma oma asjadega väga sandis seisus, sõna  otseses mõttes.

Kui minu elus puuduks luuletused ja joonistused, ei oleks ma arvatavasti siin kus ma olen ja ma ei teeks seda mis mulle meeldib.  

Sest  ütlen ausalt, et ilma nendeta  ma ei saaks, sest just need on need kaks asja, mis on mind minu elu jooksul  väga palju aidanud. 

Aitäh!

/"Kurvad silmad, mis meenutab mulle midagi"/
24.veebruar 2018

/"Soovisin joonistada inimest"/
06.oktoober 2017