Luule ja joonistused minu elus...
Ma olen leidnud enda jaoks luule umbes pea kaheksa aastat tagasi ja joonistamise veel varem. Need on need kaks asja, milleta ma ei kujutaks oma vabaaega ette. Mõlemad on omamoodi andnud mulle julgust juurde, eriti on seda teinud luuletuste kirjutamine.
Nagu eelpool mainitud siis luuletusi olen nüüdseks kirjutanud juba pea kaheksa aastat. Kuigi ma imestan, et põhikoolis ma vihkasin Eesti keelt ja Kirjanduse tunde. Aga ühel hetkel käis plaks ja kõik läks justkui pahupidi ja seetõttu võibki põhjuseks lugeda, et ma ei osanud ennast väljandada ja oma muredest rääkida, ning sel ajal põhikooli direktor, soovitas, et ma võiksin proovida oma asjad, mis vaevasid paberile kirja panna, põhimõtteliselt kirjuta endale kiri.
Alguses suhtusin sellesse umbusklikult, kuid siiski otsustasin proovida. Ja nii see sealt alguse saigi.
Üldjuhul kirjutan kõigest, kuid vahel juhtub ka nii, et kirjutan kindlal teemal, kui mul palutakse.
Kuid üks asi, mis on minu luuletuste juures on muutunud on see, et ma ei kirjuta enam väga riimilist luulet, vaid kirjutan hästi palju ka nüüd vabavärssi.
Kuid peale luuletamise tegelen ka ma joonistamisega.
Nagu ennem mainisin joonisistamiseta ma elada vist ei saaks, seetõttu armastan meeletult joonistamist, kuid üldjuhul juhtub nii, et töö jääb tihti lõpetamata. Vahel juhtub ka erandeid.
Kui ma hakkan mõtlema et, kui ma poleks avastanud enda jaoks luuletuste kirjutamist ning joonistamist siis oleksin ma oma asjadega väga sandis seisus, sõna otseses mõttes.
Kui minu elus puuduks luuletused ja joonistused, ei oleks ma arvatavasti siin kus ma olen ja ma ei teeks seda mis mulle meeldib.
Sest ütlen ausalt, et ilma nendeta ma ei saaks, sest just need on need kaks asja, mis on mind minu elu jooksul väga palju aidanud.
Aitäh!
| /"Kurvad silmad, mis meenutab mulle midagi"/ 24.veebruar 2018 /"Soovisin joonistada inimest"/ 06.oktoober 2017 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar