Kas tõesti on kõik peas kinni?

 Hei!

"Me ei suuda alati kõike meiega või meie ümber toimuvat enda kontrolli all hoida, aga me saame alati valida, kuidas me sellesse suhtume. Kas laseme sellel ennast murda ja vingume ning hädaldame või ajame selja sirgu ja otsustame, et õpime  sellest midagi ning liigume targemana edasi. "-Rain Siemer

Miski ei muutu, kui sa ei muuda suhtumist, sellesse mida teed. Saan aru, et iga asi võib  tekitada raskeid olukordi, aga need ei ole pöördumatud, eks? Mõnikord on lihtsalt selline tunne, et viskaks kõik nurka ja loobuks kõigest sellest, mille heaks oled tegutsenud. On täiesti OK, vahepeal nö mõtted vabaks lasta ja tunda just selliseid tundeid nagu tunned, tähtis on  vaid sellest aegamisi välja tulla.

Tean et, see ei pruugi olla just kõige lihtsam asi mida teha, aga head sõbrad aitavad kindlasti keerulisel ajal. Nad ei pea sind kuskile tirima, piisab vaid sellest, kui nad on lihtsalt valmis sind ära kuulama, ilma hukka mõistmata. Aegamisi ja rahulikult... 

Saan aru, et elus võib olla aegu, kus kõik näib nii lootusetu, kõik on pea-peale pööratud, ning valu võib teha kõik, oodatust rohkem. Arvan, et nii mõnigi on seda tunnet tundnud. Kuidas aru saada, et see olukord, kus me praegu oleme, vajab muutust?

Peale väga lähedase inimese kaotust,  olin olukorras kus kõik jooksis järjest sõna otseses mõttes allamäge- tundsin  ennast väga halvasti emotsionaalselt ja füüsiliselt, lõpuks oli kõigest ja kõikidest nii villand.  Ma ei pruukinud seda niimoodi välja näidata, kuid olin endaga väga segaduses.  Tunded ja emotsioonid käisid tihtilugu ülepea. Ja kusjuures valdas mind  just alles hiljuti, umbes  4 kuud  samad tunded, kuid veidi hullemini. Väljaspool kodu oli justkui suur eesriie ees, kodus olles oli see päris MINA, kes küsis abi järele, teadmatuses mida, kuidas, mis järjekorras,  tegelikult midagi tegema peaksin.  Kuid ühel hetkel tundsin, et niimoodi edasi enam ei saa. Sain aru, et miski selles olukorras peab muutuma. 

Mind aitas 3 asja. Esiteks, et ma tunnistasin endale, et miski on valesti- miski selles olukorras peab muutuma. Teiseks võtsin julguse kokku ja rääkisin oma tunnetest ning emotsioonidest oma psühholoogile ja kolmandaks vestlus ühe hea tuttavaga, kes aitas mul näha minu lugu natukene teisest vaatenurgast, mitte sealt,  kust seda mina olin näinud. See aitas minul mu olukorda natukene paremini mõista. 

Seda teksti siin kirjutades käib mu peas  ring mõte- " Kuidas sa tead, keda usaldada, kui sa ei  usalda isegi ennast."

Kui kordki end  sisimas kuulad ja lahti selle mõtte mõtestad siis- Mõte sellest, "Ah see pole miskit nii hullu, küll ma sellega toime tulen" tähendab see seda et, sul endal  on kuskil sügavustes sees usaldus, et oled küllaltki võimekas, et enda probleemile lahendus leida. Ning kui see ei õnnestu siis see ei tähenda, et maailm kokku variseks. Vähemalt oled sa proovinud, ning pole sellele käega löönud!

"Kontrolli mida saad kui sul on tunne, et kontroll on kadumas"- Frozen II Olaf

Aitäh lugemast!

Räägime aususest ja haavatavusest

Hei!

Kunagi on keegi öelnud, et "Mõistuse ausus seisneb tõe ees mitte alla andmises, selle poole püüdlemises, selle leidmises iga hinna eest, kergete ja mugavate poolikute lahenduste jälestamises, alandavates valedes. Olge julged otsima, hindama ja ise otsustama. Julgust iseseisvalt mõelda. Olla inimene!" R. Roman

Pole miskit siia ammu kirjutanud seega mõtlesin, et peaks üle pikaaja siiski midagi kirjutama. Naljakas on muidugi see, et viimane postitus oli pea kolm kuud tagasi. Aeg ikka lendab...

Öö see kumab taevapiiril,
justkui otsib midagi.
Hetk kaunis,  öös nii lōputu näib,
juskui peatunud oleks AEG...

Vaikselt taeva poole vaatan,
viivuks silmadki sulen.
Ajaga vist paranevad kõik me haavad,
ja eks minagi muutun.
Nagu öö olen minagi erinev.

Iga järgnev öö nii erinev näib,
ainuke mis kunagi vist muutu,
on vana  kell mu seinal...

Tik-tak, tik-tak, tik-tak,
see heli kostub nõnda vaikselt...
kell lööb kaksteist,  aken avaneb-
see on Aeg,  mis minust möödus just.

Aga nüüd asja kallale... Kindlasti on meist kõik kuulnud, üht või teistmoodi, et ausus on iga sõprussuhte ja suhte alustalasid. Iga inimene hindab ju suhtlemise alguses et, inimesed oleksid üksteise suhtes ausad. Mul endal oli just eile üks kokkupuude, ühe sõbraga, kellega oli aususest juttu. Vaatamata sellele, et ta käitus hoopis vastupidiselt minu ootustele, siis olen olen rõõmus, et saime asjad selgeks rääkida. Sest hindan täpselt samamoodi sõpruses ausust. Me kõik ju soovime et, kõik tekkinud suhted jääksid püsima ja veel tugevneksid.

Muidugi hästi palju oleneb  ka sellest, kuidas inimene midagi kellelegi öelda soovib või tahab- Väljendusviis on juba oluline!  Suhted pole kunagi ühe poolsed või ühele mõeldud- need on vastastikus mõlema osapoolega. Oluline on kui info liigub suheldes avameelselt, ilma et, sellest suuremat probleemi tekiks. Kuid tuleb endale meelde jätta ka see, et suheldes teisega ei tohi kunagi ennast tahaplaanile jätta. Suhe iseendaga on OLULINE!

Kindlasti igaüks mäletab ühel või teisel viisil oma lapsepõlve, kuidas meie jaoks oli oluline et, meil oli mõni usaldusväärne inimene, sõber või teised kaaslased, kellega sellel ajal suhelda sai. Aga eks see tekitas samal ajal ka veits ikka hirmu ka, sest meil kõigil oli kindlasti lapsepõlves  midagi sellist, mida rääkida ei julgenud. Aga samas oli OLULINE, et meil oleks see turvatunne, mida keegi võõras niisama lihtsalt ära võtta ei saa. 

Suhtlemine teistega tekitab meile erinevaid tegevusi,  mingil määral ka kohustusi ja kindlasti noore inimese puhul  ühtekuuluvustunde vajadust. Grupis tegutsedes on alati ju ägedam. Me kõik oleme seda mingil määral kogenud, kuid sellel on üks pisitilluke probleem. Grupis tegutsedes võib suurt rolli mängima hakata grupi surve, sest see võib panna meid tegema vahel just neid asju mida me teha ei tahaks- või kaasama sellesse tegevustesse ka teisi. Sel juhul tuleks koputada enda südametunnistusele ning mõelda nii, " Ära tee seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse". Ma kuskilt,  (ma kahjuks ei mäleta) kust ma lugesid sellis lauset, et "Seltskonnas on tore, kuid iseendaga peab ka tore olema". Aga nii see ongi!

Kuid suhtlemine võib mina vahel sõna otseses mõttes pekki, ning see võib lõppeda ühe inimese haavumisega. Olgu selleks siis kas ühe poolse haavumisega või lausa mõlema poolsega.  Kuid mida tuleks selles olukorras teha? Nagu öeldakse putru ei sööda ju ka kuumalt, seega  tuleks anda sellele olukorrale AEGA. Siis saavad mõlemad osapooled maha rahuneda ja järele mõelda, mis selle  olukorra juures pani nii käituma, nagu ma käitusin. 

1. Teadlikus

Teadlik tunnete tundmine, on täiesti OK. Tähtis on see, et endale seda tunnet teadvustad. Märka neid!   " A ma olen haavunud/solvunud praegu" või " Ma tunnen enda sees ... ( teatud nt kurbust, viha jne) emotsiooni." Neid tundeid kogedes ja oma emotsiooni jälgides lõpuks tunne asendub parema emotsiooniga. Koge neid tundeid ja emotsioone kuid lase neist ka lahti! Liigu edasi!

2.  Ausalt rääkimine, mis sind pani nii tundma, nagu sa tundsid. 

Lõpuks jõuame aususe juurde ringiga tagasi. Katsu aru saada, mis sulle selles olukorras ei meeldinud. Peegelda konflikti! Väljenda olukorda, ilma süüdistusteta nt " Ma tundsid ennast halvasti, kui ..."

Siia lõppu tahaks ma tuua ühe näite: 

"Ükskord andis õpetaja lastele ühe kodutöö. Õpetaja  palus kodus õpilastel kirjutada paberi peale, nende inimeste nimed keda nad vihkavad või ei meeldi. Nii tulidki lapsed järgmisel päeval kooli paberiga kuhu oli kirjutatud selle inimese nimi keda nad vihkavad. Mõnel oli 1 paber mõnel 5 jne. Järgmiseks ülesandeks palus õpetaja nädala jooksul õpilastel need samad paberid igale poole kaasa võta, kus lapsed ise käivad. Kui nädal möödas, arutasid lapsed koos õpetajaga, mis oli juhtunud. Need paberid mis olid alguses ilusad ja kenad olid nädala lõpus kortsus, koledad, katki ja mustad . Seepeale ütles õpetaja lastele,  need paberid mida te nädala jooksul kaasas kandsite igal pool, on justkui see sama sõber, tuttav keda te vihkate ja  kellele te ühel või teisel moel haiget teete oma sõnadega. Mõelge, et nii, et te ei taha, et teil sama saatus oleks, eks. Sest lõpuks võib see väga kurvalt lõppeda!"

"Ausus on parim ja samas ka kõige õigem eluviis" D. Lebbock

Aitäh lugemast!

Sõnadel on jõud!

Vaikuses tasa, 

keegi liigub ringi,

nähtamatu tundub kõik,

mul vaid aken avanes.

Mustas pimeduse hetkes,

kostus, vaid vaikne muusika-

sel ajahetkes.

Püüan aru saada, 

mis toimuma nüüd hakkab,

kuid keegi kuskil hõikab.

Vaikuses muutuda võib kõik-

Iga mõte, iga tegu, iga soov...

sest SÕNADEL ON JÕUD!

Hei!

Iga inimene väljendab ennast erinevalt, mõni joonistab, mõni laulab, mõni teeb sporti, ja mõni võib rääkida erinevates situatsioonides üsna filosoofiliselt jms. 

Rääkimine on miski, mida tehakse  loomulikust intelligentsist, mida kasutatakse iga päevaselt, ilma, et selle üle põhjalikumalt mõeldakse. Aga see, kuidas mõni väike sõna võib niipalju muuta ja samapalju ka haiget teha- see paneb ikka mõtlema, sest igal teol on oma tagajärg/mõju. Alles hiljuti lugesin ma uudistest postitust, kus noor peale aastastepikkust kiusamist endalt 19-aastaselt elu võttis.

 Võib-olla oli ka see üks põhjus, miks ma just sellest teemast kirjutan. ( seda saate ka ise lugeda allolevat lingilt) (https://epl.delfi.ee/uudised/aastatepikkune-kiusamine-vottis-heldin-noolelt-elu-ma-arvan-et-minu-minevikust-on-saanud-minu-olevik-ja-tulevik?id=90587617&fbclid=IwAR38GfmqJA3XVXF6oawxAFsusCAKjDLF9MWdGu6JbIOETZLGYNcEaLg9Nik). See on üsna kurb, kuidas kõik võib ühekorraga võtta nii traagilise pöörde.

Muidugi positiivsed laused aitavad igas keerulises olukorras. Üks väike hea sõna, lohutus või toetus võib inimese tundeid ja emotsioone, keerulises olukorras kõvasti aidata- positiivne sõna võib aidata keeruliselt olukorrast välja tulla ja motiveerida samaaegselt. 

(Kedagi tunnustades väikse teo tegemisel anname julgust veelrohkem ja paremini tegutseda jpms.)

Vastupidiselt positiivsetele sõnadele on negatiivsetel sõnadel palju  suurem jõud ( oleneb situatsioonist, ning mõnikord võib see väga halvasti lõppeda,  nagu võib lugeda sellest artliklist, millest eespool juttu on).  Nt  pidevalt oma negatiivseid mõtteid st rahulolematust mõne teo tegemisel, mida viib läbi nt sinu enda sõber või sõbra tuttav või ükskõik kes, võib sõbra panna tundma negatiivselt, st kui oled nt oma sõbra tegevuse hukkamõistnud. Sest "MAHA TEGEMINE" pole kunagi kõige parem lahendus.

Ühe halva ütlemisega võid inimese terve päeva ära rikkuda  ning isegi teotahte kaotada.

Vahel aga võib mõne otsekohene ütlemine vea tegemisel omada ka positiivset mõju, mistähendab, et see võib panna inimese enda teguvust parandama. Oleneb siiski jällegi situatsioonist.

Tahaksin südamele panna, et palun mõelge, mida te kellegile öelda tahate ( erinevates situatsioonides),  sest sõnadel võib olla väga suur jõud. St näiteks, et mõne tegevuse käigus  kohe esimese asjana ühe õela kommentaariga pommitamine, oma  sõbra või kellegi teise suunas- Kas see  on tegelikult see, mida sa tegema peaksid?

Aitäh lugemast!

Sõbrad-Tõelised sõbrad ja suhtlus nendega

/leheküljelt Postermywall friend-quotes/

Hei!

Täna kirjutan ma sellest, kuidas mitte kunagi ei tohi kuulata, mida teised ütlevad, ja selle ütluse pärast alla anda. Sina ise tead, mis on tegelikult õige. Sest kindlasti  alati kuskil keegi, kes sind mõnes olukorras püüab maha teha või  motivatsiooni alla viib. Aga siiski põhiline on see, et keskendud inimestele, kes sinust TÕELISELT hoolivad, mitte neile, kes toovad halba energiat- näiteks head sõbrad, on need kes sinust kindlasti hoolivad.

"Sõbrad teevad õnne suuremaks ja kurbuse väiksemaks, korrutavad rõõmu ja jagavad mure pisemaks" /mõtteterad-ja-aforismid-sõprus/

Meil kõigil on kuskil keegi, keda me usaldame ja kelle poole pöördume erinevates olukordades. Kellegi juures, kelle läheduses viibides on meil hea ja kes aitab meid ka siis, kui oleme nö päriselt eksinud.

"Sõber on see, kellega saan olla avameelne. Tema seltsis võin valjusti mõelda"- Ralp Waldo Emerson (/mõtteterad-ja-aforismid-sõprus/)

  

Kuidas mõtled sina? Kas sina mõtestad enda jaoks lahti, kes on sulle hea sõber ja kes mitte? Usun et, oled seda teinud – iseasi on aga see, kuidas oled sa endale selle päriselt lahti mõtestanud, ja kas sa usud sellesse. 

Soovitan kuulata korrakski oma südamehäält. Kuidas see, sulle märku annab?  Kas sõbrad/sõbrannad kes sind ümbritsevad,  on sinu jaoks vajadusel olemas ja vastupidi?

Kui nii on, hoia neid, kes on sinuga nii halvas ja heas. Kui aga sõbrad/ sõbrannad teevad sind mõnes olukorras kus ühiste tuttavatega oled, nö nähtamatuks, väiksemaks- ehk oleks õige lõpetada selline suhtlus sellise sõbraga. See ei vii, mitte kuskile, see teeb vaid sulle haiget. Lihtsalt öelda talle, mida sa tegelikult tunned, ja kui haiget selline käitumine võib teha.

Aga kuidas  hoida suhtluseid- Leida just neid häid suhtluseid ja häid sõpru, nii et,  sõber/sõbranna on nõus sinuga läbi minema kasvõi tulest ja veest ja nii halvas kui heas. 

"Tõelisele sõprusele on iseloomulik nõu anda ja seda kuulda võtta." Marcus Tullius Cicero 

(/21-inspireerivat-tsitaati-sõpruse-kohta/)

Esiteks olge omavahel väga ausad

Sõber/sõbranna ei saa sind mure korral aidata, kui sa ei ole temaga aus. Ka oma lootuste, unistuste, ebameeldivate asjade ja hirmude väljendamine on väga hea. Ja kui sa ei suuda vahel nt öelda, mis sul tõeliselt südamel on võib see teil erinevate asjade kogunemisel hoopis tekitada müüri. Teha mõnikord väikest vestlust on ka täiest ok- St. Rääkimine omavahel, mis sulle sõbra/sõbranna juures ei ole viimasel ajal meeldinud, liidab teid rohkem, kui see kui te ebameeldivaid asju eneses kannate.

Seetõttu tulebki olla otsekohene, avatud ja aus, nii kinnitub teie sõprus veel enam. 

Ma toon ühe näite. Ma olen ühe sõbrannaga olnud kokku sõbrad rohkem kui 7 aastat. Ja ma võin ausalt öelda, et meil on olnud väga palju erinevaid erimeelsusi, kus me pole pea 2 aastat ka suhelnud, kuid olenemata sellest,  oleme me sellest üle saanud, sest oleme olnud üksteisega väga ausad.  Ja see on liitnud meie sõprust veel tugevamaks.

Teiseks kuulake üksteist

Hästi oluline on sõprussideme juures ka kuulamisoskus. Mitte see et, ma kuulen aga ei kuula- selline sõprus ei kesta üldiselt kaua.

Mida teha siis kui asi on läinud nii hulluks, kus olete oma parima  sõbraga/ sõbrannaga läinud tülli?

Tülli minek- see pole kunagi olnud hea tunne. Aga mida saaks teha, et selle kõigega toime tulla? Mõned mõtted, mida võiks teha.

 ⇰ Tunnista endale, et asi on kehv- Alguses edasi minek on raske, kuid on täiesti normaalne, et oled mõnda aega kurb, võibolla vihane ja tujutu. Ära suru ainult oma tundeid alla. Kui nutad, lase pisaratel voolata- Nuta end sel hetkel tühjaks. Palju parem hakkab!

⇰ Elu läheb vaatamata kõigile edasi- Usu, kui sa hetkel arvad, et ei kujuta elu parima sõbrata ette, on see siiski võimalik. Uskumatuna võib tunduda, kuid tasapisi lähed sa siiski oma eluga edasi, ja iga järgnev päev on juba palju parem.

⇰ Uuesti sõpradeks?- Võib juhtuda, et ükskõik mis juhtus, võib see kõik mööduda ja te olete jälle sõbrad. Kuid see võtab siiski aega. Kuid lõpuks pead sa ise mõtlema enda jaoks selgeks, kas teistkorda temaga sõber olla, on ikka see, mida sa tegelikult tahad? Mõtle sellele!

⇰ Ära tõmba omavahelistesse asjadesse ühiseid sõpru- See ei ole hea mõte,  halb idee ei ole sellest olukorrast rääkida. Kuid nö klatšida ei mõtet, see ei vii mitte kuskile, see  inimene pole seda väärt! Sest et, keegi võib nt vestlust pealt kuulata, või kui oled sellest kirjutades rääkinud, võib keegi  seda hiljem sinu vastu kasutada.

Küllaga on hea mainida, ühistele sõpradele, " Teate, ma ei ole hetkel, temaga (nimi) väga lähendane, oleme tülis." Siis oskavad sõbrad seda arvestada.

Kasutatud mõtteid internetist: 15-moodust-kuidas-tulla-toime-sellega-et-oled-oma-parimast-sobrast-jaadavalt-ilma?

Aitäh lugemast!

Mul on Probleem?- Aga kus on lahendus.

/Leheküljelt postermywall/

Hei!

Ma pole tõesti siia  üle pika aja kirjutanud, kuid nüüd mõtlesin et, oleks aeg.

Täna otsustasin et, kirjutan natukene sellest, kuidas olen jõudnud, selle paari päeva jooksul arusaamale, et kui on mure/probleem, siis üldsiselt on kuskil ikka ka lahendus. 

Olgu selleks lihtsalt oma murest rääkimine või analüüs olukorra üle. Või lihtsalt aeg maha- Ja aeg ISEENDALE!

Kindlasti on meil kõigil kunagi olnud olukordi, kus kõik on n.ö ülepea ning alguses ei tea täpselt kuidas peaks olukorda lahendama. Tahaks põgeneda igapäevaste probleemide eest, ja lihtsalt teki ülepea tõmmata ja olla lihtsalt nähtamatu. (Lase  endal olla  vahepeal ka kurb- see on täiesti ok!)

Tunda erinevaid tundeid- kurbust, viha, pettumust, vastikust, hirmu  jms on ka täiesti ok. Oluline on vaid see, kuidas selle olukorraga toime tulla ja  kuidas sellest välja tulla.

Teada on see, et  erinevad tunded- positiivsed ja ka negatiivsed, tunded on inimese elu loomulik osa. Need käivad erinevate situatsioonidega kaasas.

Probleem- Kus on lahendus?

Esiteks.  Peatu ja mõtle

Varu aega ja kannatust. Sest järelemõtlemise käigus võid leida enda jaoks vajaliku VASTUSE. Kõik nõuab aega. Juhul kui oled samal ajal kimpus ka probleemi tagajärgedega. Ei pruugi vastuse leidmine olla alati kerge!  Vastuse leidmisel saad küsida endalt erinevaid küsimusi- 

Nt 

1. Mis on see, mis mulle selle probleemi juures ei meeldi?

2. Mida ma muudaks?

3. Mis mind takistab? jms.

Seda kõike on ka hea rääkida inimesega, keda usaldad. 

Teiseks. Pane kirja KÕIK lahendused, mis mõtted sul tekivad.

Kirjutada üles erinevaid lahendusi- ka ilmvõimatuid esialgu. Kirja tuleks panna kõik mõtted, sest üksi vastus pole kunagi vale. Hiljem võib sellest lahenduse leidmiseks kasu olla!

Kolmandaks. Mõtle, milline otsus oleks kõige õigem

Siin on oluline mõtestada lahti enda jaoks tagajärjed, mis siis juhtub. Kui ma teen nii.. Mis see mulle annab, millist kasu mina saan? Mis siis muutub?

Neljandaks. Katseta oma otsust /lahendust

Iga lahendus kindlasti esimene kord ei pruugi töötada/ mõjuda. Kuid seetõttu ei tohiks alla anda. Tuleb vaadata asja natukene teise nurga alt, või lasta sõbral/sõbrannal, vanematel, vennal, õel, tuttaval  ennast veidi aidata. Sest hea sõber aitab kindasti olukorda vaadata teise pilgu alt. Ja nii võib sündida hoopis uus lahendus.

Pidada tuleks meeles, et mõnda probleemi on võimalik vähendada aga mitte päriselt ära kaotada, oluline on see, kuidas SINA EDASI TEGUTSED! KÕIK oleneb sinu tegudest ja mõtetest.

Sina saad ennast kõige paremini aidata! nagu ütles mulle üks hea sõber.

Kindlasti ära unusta oma hobisid- Asju mis su mõtteid eemale viiks. Tegele millegi sellisega, mis sulle rõõmu pakub, sest see aitab murede ja probleemidega palju paremini  toime tulla.
Näiteks: muusika kuulamine/tegemine, värskes õhus olemine, jalutamine, trenni tegemine jms.

Aega läheb kindlasti- sest probleem ei saa lahendust üle öö, sest erinevad probleemid on tekkinud pikema aja vältel, seetõttu Aega nendega tegelemiseks  läheb ka!

Kindlasti soovitan uurida ka lehekülge PEAASI.EE, mis aitab ka väga palju erinevates olukordades. 

Aitäh lugemast!

Minu aasta- 2019

Hei! 

Täna räägin ma natukene sellest, mida on toonud minule aasata 2019. Mis on olnud pööraselt pöörane. :)

Pöörane 2019-nes aasta on saanud tänasega läbi ja öelda pöörane selle kohta on kõige õigem.
Iga asi annab midagi, kuid  aasta 2019 on mind üsna palju õpetanud ja kindlasti ka muutnud- ning seda igas mõttes.
Sellel aastal võtsin päris mitu head eesmärki, mille poole ma aasta jooksul püüdlesin- Ja imekombel need eesmärgid  täitusid!
Kindlasti oli suur sündmus minu jaoks minu 20-nes sünnipäev, mis õnnestus veeta mulle väga armsate inimestega. Ning ma olen ääretult tänulik, et need inimesed minu ümber olid ja on. Eriti olen tänulik inimestele, kellega koos moodustame me  ühe toreda  meeskonna. Kuhu kuulavad mega  ägedad inimesed nii tööalaselt kui nüüdseks  ka tööala väliselt.

Teine asi, mis mul sel aastal õnnestus oli  Noorsootöötaja kutse tase 4 kätte saamine. See oli üsna imelik, kuid see, kuidas ma põdesin kutse taotlemisel seda, kas saan kätte... kuid see hetk, kui tuli otsus, et oled  Noorsootöötaja Tase 4 kätte saanud hüppasin ma tõesti rõõmust lakke, sest see oli ääretult tore. Muidugi annab see veel nüüdseks veelrohkem sügisel uuesti kooli proovida. :)

Samuti ka alustas noortekeskuses sügisel Noorteaktiiv, kuhu praeguseks kuulub 11 noort. See oli jällegi veidi üks väljakutse-Mis õnneks on õnnestunud üsna hästi. Uuel aastal vaatame edasi mis saama hakkab, sest kindel on see, et  Noorteaktiiv ei lõpeta oma tegutsemist.
Muidugi jääb meelde mulle ka Aastalõpu pidu "Aastalõpu Sära" üritus, ning see nii mitmelgi moel. aga nendest ma täna ei räägi.

Mis ma sellest  aastatas õppisin?

• Asi, mis tundub esialgu äge ja tore, ei pruugi esialgu seda olla.

• "Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole."- Arthur Schopenhauer, 

Ma ei saa ju tegelikult muretseda asjade pärast, mida mul pole võimalus muuta, eks!

• Ja Sain aru, et nii mõneski olukorras tuleb oma keelt hammaste taga hoida,  tahad või ei taha. Sest need kes, sulle midagi õpetada püüavad, on Sinust siiski targemad. Ja neile vastu rääkimine ei tee asja paremaks, kui nad püüavad Sulle midagi edasi anda.

Aitäh lugemast!

Kahtlus iseendas- Kas õige või vale

Hei!

Kõigepealt peaks mainima, et ma pole tegelikult juba ammu no tegelikult juba päris päris ammu midagi siia kirjutanud... Kuigi oleks võinud. Mitte,et ma poleks tahtnud, vaid ma lihtsalt pole jõudnud, sest kiires elutempos, pole lihtsalt aega olnud. Kuid täna võtsin ma end käsile, et kirjutada vahepeal sellest, et ka mina kahtlen endas!

Üle pikka aja võtsin  end lõpuks kätte ning joonistatud said ka  mõned pildid. Üliselt poleks arvanud, et see joonistamine võib olla nii mõnus ja rahustav! Kuid nii see on! Samamoodi on ka kirjutamisega, mille ma viimastel päevadel üles jälle olen leidnud, täitsa mõnus on!

Vahel on tore panna kõik päeval toimunud sündmused ja tunded paberile, ning siis mõni aeg hiljem neid lugedes, on hea aru saada mida ma tegelikult sel päeval tunda võisin.

Viimastel päevadel olen arusaanud, kui tähtis on  tegelikult see, kui sul on sekund, minut või tunnike aega lihtsalt iseendale ja kui vajalik see tegelikult olla võib..-Sain aru, et vahel ongi vaja olla lihtsalt üksi, mõeldes oma mõtteid ja kui  vaja olla ka vahel kurb. See on loomulik, tähtis on vaid see, et sa ei keela, ei piitsuta  end sellega. 

Alati ei saagi ja ei peagi olema tingimata rõõmus, peadki laskma olla endal lihtsalt kurb ja kui vaja siis ka nutma. Samamoodi peaks julgema ka n.ö abi küsida, alati ei pea olema see abi suur, piisab võib-olla kasvõi pisikesest vestlusest hea sõbra või sõbrannaga. 

Need tunded mida viimastel päevadel tundud olen on pannud mind väga palju mõtlema sellele, mida ma tegelikult tahan  ja kas  see, mida ma praegu teen, on päriselt see, mida ma tegelikult olen tahtnud teha. Ärge saage valesti aru, jah ka minagi kahtlen endas. Ja tean, et see on loomulik. Kuid mida peaks päris täpselt tegema siis kui tunned neid tundeid, mida viimastel päevade olen ise tundnud..

Mida olen teinud mina viimastel päevadel ja seda kõike sellepärast, et ( üks tore toetav töökaaslane soovitas need mõtted kirja panna. Aitäh Sulle selle eest!).... Olen...

*Tunnistanud endale, et kardan. Vahel peabki olema nõrk, väsinud, ebatäiuslik. See on kõikidele lubatud! Ja pealegi on see loomulik!

*Pole olemas maailmas inimesi, kes on 100% head, edukad ja professionaalsed.

*Muidugi aitab sõpradega rääkimine!- Tehes seda täiesti vabalt..(oma kahtlustest, nõrkustest ja hirmudest rääkimine.) Oluline on et, seda teed.

*Teinud hetkel endale enam-vähem  selgeks oma tugevad küljed, kui nii võtta, siis neid  on  piisavalt. Jah, ma kahtlen, kuid erinevates olukordades  pidevalt, võtan end siiski kokku. Olen aru saanud,et lahendusi on erinevaid.

*Seda punkti pean ma tegelikult endale pidevalt meelde tuletama. Küsi- kui kahtled. Sageli on vastuseid erinevaid.

*Positiivsusest algab KÕIK!-Juba see, kui keskendun positiivsetele emotsioonidele ja ka (naljakatele) See teeb päeva kohe paremaks!

Kahtlus iseendas- Kas õige või vale?

Tunda selliseid tundeid on normaalne, halvem variant oleks see, kui ei tunnista endale, et midagi on ikka väga mäda. Oleme kõik inimesed, ja tunda neid tundeid on ka õige! 

Aitäh Lugemast!