Muutused ei tule, kui me ootame kedagi teist või mõnda muud aega. Meie olemegi need, keda me oodanud oleme. Meie oleme see muutus, mida me otsime- Barack Obama
Me kardame seda, mida me ei tea, ning mida me ei suuda ette näha. Nii hoiamegi tihtipeale kinni sellest, mis tuttav, isegi kui see on valus ja ebameeldiv. Või jookseme minema tegelikuse eest, ehk meie endi reaalsusest, mõistmata tegelikult, mispärast.
Muidugi, ma ei saa öelda kas ei kardeta üksindust või kardetakse siiski?
Mina ütlen, et selline asi on normaalne.
Jah, tõesti üksinda ja üsindus on küll kaks eri asja– me võime olla üksinda ja mitte tunda üksindust. Kuigi võib olla ka erandeid. Samuti võime tunda üksindust igal ajal ja iga kell, olenemata vanusest või naha värvusest või meeleolust.
Üksinda olemise oskus on aga kunst omaette. Selle eelduseks on vastutuse võtmine oma mõtete, tunnete ja õnne eest. Valmisolek võtta jalad kõhu alt välja ja teha ise midagi enda heaks. Nii kaua kui usume, et me ei ole piisavalt head, ei tunne me end hästi. Kui me ei suuda iseenda seltskonda nautida, siis miks või kuidas peaks keegi teine seda tegema?
Maailm on muutunud ja me peame sellega leppima ja sellega toime tulema. Meile ei pruugi kõik muutused meeldida, kuid me ei saa neid maha salata.- George R. R. Martin
Ma võin kesta ühe hetke, aga mälestused minust võivad kesta terve elu. Ning mitte keegi ei saa öelda: ''Ta on täpselt sinu moodi.'', sest ma olen omamoodi ja peale minu pole maailmas ühtegi sellist inimest. Maailmas pole tõesti ühtegi samasugust inimest, ja see on tegelikult hea!
Kõik kannavad mingisugust maski, et varjata oma tõelisust. Peame vaatama hästi, et näha inimeste olemust ja nendele inimestele, kes lasevad maskil langeda, neile pead vaatama silma, et näha, kes nad tegelikult on ja milleks nad võimelised on...
Mida kiiremini karussell keerleb, seda kõvemini klammerdume käsipuu külge. Aga muutus nõuab julgust sellest just lahti lasta.-Jane Matthews
Mitte keegi ei saa elada minevikus. Mis sellest paremaks muutub kui elad minevikus? Miks ümbritseda end inimestega, kelle jaoks sa ei ole oluline ja tähtis? Ütleme nii, et see ei muuda midagi paremaks. Olenemata sellest, et minevik võib haiget teha, tuleb siiski edasi liikuda, avastades avanevas maailmas palju head ja huvitavat juurde. Midagi, mis muudab praeguse hetke ilusamaks.
Pean tunnistama, et olen noor, kes tahaks tihtipeale, et kõik oleks teisiti. Kuigi ma tean, et sellele mõtlemine pole sugugi hea. Tean, et peaksin suutma elada praeguses hetkes, nautima seda, mis mul praegu olemas on. Mitte unistama sellest, mis on olnud minevikus ja mis võib tulla tulevikus. Tuleb kasutada ära oma võimalused, siis kui need on veel olemas. Mitte oodata ja vaadata, ehk tuleb midagi paremat, sest ei pruugi kunagi tegelikult juhtuda.
Kindlasti tuleb meie elus ette selliseid situatsioone, mida kahetseme, ning mis võiks tegelikult olemata olla või mida võiks saada olematuks muuta. Kahetseme asju, mis takistavad meid tegelikult edasi liikumast.
Tulevik on meie kõigi elus oluline. Samas detailselt see ette planeerida on labane. Muidugi peaks olema olemas mingid vaated ja mõtted, mida tulevikus realiseerida. Aga peab ka arvestama sellega, et alati ei lähe kõik nii nagu sina loodad ja tahad. Me kõik teeme elus valikuid, mis näitavad seda, millised isiksused me tegelikult oleme. Kas tugevad või nõrgad, seiklushimulised või ajameelsed.
Nagu mulle ütles üks naisterahvas, ühel jutuajamisel (kellega saab meil tutvumisest nüüd 31. mail nüüdseks juba kaheksa kuud täis) kohtusin temaga võiks öelda, et sedagi puht juhuslikult või noh mitte just puht juhuslikult, pidin talle siiski ühe palve tõttu ennekõike siiski kirjutama: "Minevik on möödas. Me ei saa seda muuta. Küllaga saame muuta oma mõtteid mineviku kohta." (Sõnastus oli sel hetkel küll teine aga tema mõtteid võib panna kirja nii.)
Seega tuleb oma minevikust lahti lasta, tahad või ei taha tuleb seda teha, kui tahad et, midagi muutuks.
Et vastata pidevalt muutuva konkureeriva maailma nõudmistele, peame me armastama muutusi niisama palju, nagu me neid vahel oleme vihanud.- Tom Peters
Teame ju, et puhkus on väsinule, lootus on meeleheitnule, päikesekiir on kurvale mis on ühtlasi ka parim vastumürk murele. Elu on päike, mis tõuseb ja loojub. Elu on küünal, mis särab ja kustub. Mõned teed võivad teed küll lahku viia, ning see võib kohutavalt haiget teha, kuid mida saame ise ära teha? Me saame eluga edasi minna. See on uus muutus, uus tee, mida mööda alustame oma rada...
Jah, mälestus viib sinna, kus kord olime. Kui tahad et, midagi muutuks, väärtusta seda mis sul juba olemas on. Sõpru, peret ja ise ennastki.
Siis kui olid väike, siis kui kõik alles algas. Ka üksinduses, haige olles ja ka segaduses — ainuüksi teadmine sõprusest aitab vastu pidada, isegi siis, kui sõber on jõuetu aitama. Piisab sellest, et nad olemas on. Sõprust ei vähenda aeg ega kaugus, ei vangistus ega sõda, ei kannatused ega vaikus. Just neil hetkil kinnitab sõprus tugevamini juuri. Just neist hetkist puhkeb ta õide.
On kaks võimalust, miks inimesed ei suuda olla õnnelikud - nad elavad liiga palju minevikus, mõeldes sellele, mis oli või siis tulevikus, kartes, mis tuleb. Teate mis? Muutuse täide viimiseks piisab ainuüksi tahtejõust.
Seega "Minevikus elamine pole lahendus!"
Aitäh!😇
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar