Kooliõpilase suhtumine üksteisesse

Küsimus küsimuse otsa. Miks on nii mitte naa? Mul tekkis endal üks küsimus, mille peale olen ka  pidevalt mõelnud.
Kuidas suhtuvad kooliõpilased üksteisesse? See on kindlasti üks keerulisemaid küsimusi, aga sellele on kindlasti mingisugune vastus. See ei pruugi olla lihtne, aga igale küsimusele on mingisugune loogiline seletus, eks.
Käies ise suuremad koolis, olen tähele pannud seda, et  suuremas koolis klasside puhul on väga palju näha, et on tekkinud erinevad grupid kuhu osasid õpilasi lihtsalt tema välimuse ja ka käitumise pärast ei võeta, samuti ei taheta võtta gruppi eriti selliseid õpilasi, kes  nii öelda on tuupurid ja nohkarid. Kuid miks? Inimesi on ju erinevaid me saa käituda nii, me ei tohi käituda kaasõpilaste vastu ebaviisakalt, öeldes midagi halba, sest me kõik oleme erinevad. Seepärast ütlen, õpilasi ei tohi võtta tema rahakoti paksuse järgi, vaid tuleb võtta inimest kui tervikut, tema iseloomu järgi. ”Vaata inimest nagu raamatut-mitte kaane vaid sisu järgi “ nagu ütles mulle kunagi keegi, üks väga tore noor naisterahvas, keda ma ka alguses kuulata ei tahtnud aga siis pani mingi juhtum mind sellele lausele uuesti mõtlema. Olge viisakad üksteise vastu, sest see keda te norite, võib olla tulevikus just Teie ülemus.
Igal inimesel on ju mõnikord halvemaid kord paremaid päevi, aga see ei anna õigust, inimestele halvasti öelda. Mõelge ennem kui midagi ütlete, sest keegi võib saada teie öeldust valesti aru, ning samuti sellest ka väga palju haiget saada. Enne mõtle siis ütle.

Kalju Lepiku Luulevõistlus 2016

Kalju Lepiku Luulevõistlus 2016 toimus laupäeval kaheksandal oktoobril. Esialgu kui õpetaja mulle sellest rääkis pani see mind mõtlema, kas osaleda või mitte. Kuid ma olen väga õnnelik  et, ma  seal osalesin, sest sain jälle kogemuse võrra rikkamaks ning samuti väga palju uusi tutvusi. Kui aus olla siis sain ma oma sugustega rääkida mitte seda, et ma poleks varem saanud aga need kes seal Aruküla mõisas olid, nendega sain ma rääkida millestki mis meid ühendas - selleks olid luuletused. Kui ma kuulasin neid esinejaid jäi mul alguses tunne et, ma olen absoluutselt vales kohas, juba seepärast, et teistel olid minu arvates paremini kirjutatud luuletused, aga siiski sisendasin endale et, ma ei tulnud siia võitma,vaid lihtsalt, tulin siia kogemuste pärast. Mul rõõm tõdeda, et sain aru kui hea on tegelikult olla koos just selliste inimestega. Kuigi konkurent oli tihe oli minu jaoks latt üsna kõrgele seatud, võibolla seepärast, et ma ei teadnud mida sellest üritusest oodata, ja kui ma nii mõnega rääkisin  ütlesid et, nad on siin juba mitmendat aastat. Ja seetõttu ei teadnud ma, mida oma kaasvõistejatelt oodata on, see ajas  ulle hirmu nahka. Mul on  üsna hea meel tõdeda et, enne võistluse algust julgustasid mind ka teised võistlejad. Kuid jah, mu jalg küll värises all aga kui see lõpuks tehtud oli olin üsna õnnelik. Rõõmsaks tegi ka see et, me kõik hoidsime üksteisele pöialt. Kuigi minu jaoks ei ole koht oluline siis oli mul üllatavalt hea meel teiste üle kes said esimese, teise, või kolmanda koha. Aitäh!

Mis huvitab tänapäeva noort?

Meid ümbritsevas  maailmas on palju noori inimesi kes on erinevate hobide ja huvidega. Kõik tahavad kunagi kusagile jõuda vastavalt oma teadmistele ja oskustele valivad noored enamasti hobid. Mis siis huvitab tänapäeva noort?
Tänapäeva noored on väga avameelsed. Nad ei karda avaldada oma arvamust. Mõnele noorele, kellel on kaasasündinud hea rääkimisoskus, meeldib näiteks osaleda võistlustel. Teistele noortele inimestele meeldib jällegi vaikselt istuda ja kirjutada. Paljud inimesed  väidavad, et neil on elust  villand ja neil pole ühtegi  huviala millega tegelda. See pole tegelikult tõsi. Inimene ei saa elada kui tal pole midagi mille nimel elada. Kõigil on kasvõi tibatillukene hobi mille külge klammerduda kümne küünega ja millega tegeleda on võimalik.
Minu tuttavate seas on palju erinevaid isiksusi, palju erinevaid hobisid. Neil kõigil on olemas oma hobi ja nad on kõik andunult asja juures. Millega siis noored tegelevad ikkagi?
Võtame näiteks minu. Olen täies elujõus noor tüdruk. Minu hobid on sportimine, kirjutamine jms. Mul ei ole kunagi igav, nii ei saa lihtsalt olla, sest tegevusi on palju mida on teha. Olen nüüdseks pühendunud kõige rohkem aega oma oskuste arendamisele, sest elus võib neid vaja minna. Huvitab mind, nagu minu sõprugi muusika kuulamine, kirjutamine ja näitlemine vms. Nagu enamik noortest ei suuda ma enam kodus nelja seina vahel olla, kui kuskil midagi toimub, tahan ma kohe kaasa lüüa, juba seepärast et, saan kogemuse võrra rikkamaks ning uusi oskusi mida saan kunagi kasutada.
Lõpetuseks  arvan ma et noortele inimestele, olgu nad mis tahes huvidega, meeldib kõigile nendest sõpradega lõbudseda ja vahepeal ka lihtsalt üksi mõelda oma elust ja sellest kuidas seda paremaks muuta. :)

Virtuaalmaailma võlu ja viletsus

Reaalses maailmas võlub ju inimesi looduse kaunidus, lumerohke talv, lindude laul ja sinakas taevas. Aga mis võlub meid virtuaalmaailmas?
   Kõik tundub virtuaalmaailmas lihtsam. Miljoni võib teenida ühe koodi trükkimisega. Kui tegelaskuju arvutis mõnes mängus ära sureb, saab mängu uuesti alati alustada.
   Virtuaalmaailmas võlub meid see, et me ei saa haiget. Näiteks sõjamängudes  tulistatakse tegelaskuju pihta, visatakse granaate. Pärismaailmas on lood teisiti. Pärismaailmas sureb inimene juba ühe lasu tõttu, juhul kui inimest päästa ei õnnestu. Inimesed, kes on palju arvutis ei pruugi enam teistega suhelda osata. Neil tekib tunne, et ka reaalsuses saab valesti öeldud lause mida öeldi ära kustutada aga see ei ole sugugi nii.  Kui liiga kaua virtuaalmaailmas aega veeta võib tekkida tunne, et elu ongi nii lihtne. Kuid see ei ole nii.
  Virtuaalmaailm võlub meid oma lihtsuse ja süütusega, aga sellest võib väga  kergesti sõltuvusse jääda ja kui on juba sõltuvus, siis tuleb ka välja ohud, mis pole seotud sõltuvusega.
Kõigile võiks ka südamele panna  seda, et olge virtuaalmaailmas viisakad, vaadake ennem mida te kuskile postitate. Sest võibolla mõni solvang oma sõbrale, võib teha väga haiget. Mis sest et, võibolla oled sa selle sõnumi nüüdseks juba kustutand aga sõbrale jääb see siiski meelde. Nii et olege viisakad virtuaalmaailmas!
Aitäh kes viitsisid seda lugeda :)

Perekonna tähtsus

Kui paljud on teist mõelnud et, ilma pereta on palju parem? Nii mõnigi on kindlasti seda vihahoos öeldnud "Ilma teieta on parem" ning paljusid teisi asju mida tegelikult ei mõeldud päriselt. Mina tunnistan ausalt ülesse et, mina olen. Kas siis tõesti on ilma pereta parem? Mina siiski seda ei arvaks. Jah, mul on küll  natuke ebatavaline perekond aga siiski saan ma sellelt ebatavaliselt  perelt alati tuge siis kui selleks on põhjust. Juba seepärast ei saaks perele öelda  "Ilma teieta on parem" sest, kes sind raskest olukorrast siis välja aitaks kui pole perekonda.
Kui suur peaks olema vanemate tähtsus lapse elus? Muidugi lapsel peaks olema mõlemad vanemad, selleks, et laps ei kiinduks ainult ühte vanemasse. Väga raske on lahti saada lapse kiindumist ainult ühte vanemasse. Öelda tuleks ka seda loomulikult et, lapsel ei tekkiks sellist tunnet et tema on perekonnas see üleliigne lüli, tema seepärast läks isa või ema minema. Last tuleks panna uskuma, et tema pärast ei mindud lahku, laps ei saa olla selles süüdi.
Olenemata sellest kumb vanematest pole lapse kõrval tuleks laps uskuma panna selles et, ta on turvalises keskkonnas, sellises keskkonnas kus lapsel on tore lapsepõlv kus ta näeb mõlemat vanemat. Last tuleks panna ta uskuma selles et, tema kõrval on inimesi keda ta saaks usaldada raskel hetkel. Juhul kui laps veel ennast süüdistab  tuleks talle aja möödudes selgeks  teha seda, et ta ei ole süüdi selles et tal mõlemat vanemat pole.
Sellisel lapsel aitab vaid üks asi: hoolivad inimesed tema ümber ja head sõbrad. :)

Vabatahtlik olla on tore

Päev, mil mul anti võimalus proovida vabatahtliku tööd, tundus silmapilgul üsna raske ja hirmus juba sellepärast, et kuna ma olin Arvamusfestivali vabatahtlik esimest aastat aga kui see päev millal pidin reaalselt Paide Vallimäele minema, et nüüd olla vabatahtlik, tundus see päev üsna    tore ning meeldejääv, tegelikult ma ei saa väga öelda et tundus, sest tegelikult see oligi, kuna see meeskond mis mu ümber oli oli väga tore ning mõistev üksteise vastu. Enne seda kõike ma lubasin endale seda, kui ma vabatahlik olin siis saan oma hirmusest võitu.Minult küsiti, miks ma Arvamusfestivalile tulin oli minu põhjus üsna üllatav teistele. Paljud ei saanud arugi et, mulle suhtlemine ei sobinud. Teised minu ümber ütlesid, et see ei saa nii olla et, sulle ei sobi võõrastega suhtlemine.Põhjus miks ma vabatahtlikuks läksin oli see, esiteks-saada üle sellest et ma ei kardaks enam  võõraste inimestega suhtlemist ehk siis ma ei pelgaks võõraste inimestega suhelda. Teiseks- et saada uusi kogemusi. Ma võin öelda et need punktid ma ka täitsin. Ma olen väga õnnelik, et ma sain nende kahe päeva jooksul juurde ka uusi kogemusi ja uusi ning huvitavaid sõpru. Ma olen väga  rõõmus, et ma  Arvamusfestivalile vabatahtlikuks läksin  ning samuti ka selle üle, et  ma sain julgemaks, et suhelda võõrastega.
Samuti nägin nii mõndagi inimest kellega kohtusin ka Südamelaulul. Ma võin öelda vaid üht, vabatahtliku töö on väga mõnus ning nendel päevadel saab alati nalja ning kõik see meeskond kes su ümber on igatpidi väga toetav. Mina tean nüüd, et ka järgmine aasta lähen ma sinna Arvamusfestivalile sest seal on väga tore kuna seltskond on lihtsalt super :)... Vabatahtlik olla on tore  :)

Armastus pere vastu

Kui palju armastad Sina oma pere, oma venda, õde, ema või isa või hoopis vanaema vanaisa? Kas sa armastad neid vaid seepärast et, nad annavad sulle siis raha kui sul seda vaja on, või on põhjuseid erinevaid. Ma ei taha küll öelda seda sõna paljud aga nii mõnigi teeb nii nagu üleval pool mainitud, sellest on muidugi väga kahju. Kuid on ka selliseid kes armastab oma pere seepärast, et pere saab pea igas väiksemas asjas usaldada, pere on toeks kui lapsel on raske otsus käsil, pere suunab vahel, annab ka nõu ning laseb lapsel vigu teha ning nendest  ka õppida. Kas teist nii mõnigi on mõelnud, et ilma hooliva inimeseta on elu palju parem? Jah see hooliv inimene ei pea olema küll pere kuid ka sõpru on neid kes hoolivad ning kes tahavad aidata nii mõneski olukorras. Laps lihtsalt peab tahtma oma murest või probleemist rääkida. Kas sa oled ka mõelnud vahel, et sul pole kedagi? Tegelikult ei saa keegi öelda, et tal ei ole kedagi, keegi ikka on. See ei pruugi olla ema või isa, vanaema või vanaisa, õde või vend, see võib vabalt olla pere lemmikloom, teate kui hästi suudab koer su muresid kuulata, ta ei karju su peale, ainult vahel mõmiseb vastu. Jah, ta ei suuda küll sulle nõu anda aga koerad on maailma parimad lohutajad peaks mainima... :)
Kui palju on teist keegi öelnud oma perele või siis sõpradele, ma hoolin sinust? Nii mõnelegi ei tule meelde see millal ta seda ütles. Seepärast öelge kui palju te oma perest või sõpradest hoolite, kui selleks pole veel hilja...

Väike mõttetera...

Kunagi ma rääkisin kellegagi, kes ütles mulle: "Ära ole lukuks mida võti keerab. Ole võti, mis iga lukku keerab". "Avasta radu ning lase oma unistustel täituda kui sulle antakse võimalus". Kui mõtlema hakata nüüd, mitu aastat hiljem, mitte seda, et ma nii vana oleksin või midagi, kõigest kuusteist aga kui pointile pihta saad on mõtted väga ilusad, sest tegelikult see nii ongi. Me peame avastama, vahel ka oma teel eksima, aga kui ei proovi siis ei saa teada kas suudame teha midagi, mida tahtisme. Muidugi meie avastused ja soovide täitumised ei pruugi tulla lihtsalt aga kui ei proovita siis ka ei saada seda tulemust mida sooviti.
Kui hetk, praegune hetk, tundub raske, siis sa ei tohi alla anda, ega see asi nii lootusetu ka ei saa olla. Iga asi ei saagi alati hästi minna, samas, igas teos on oma õppetund, no kas hea või siis halb oleneb ju olukorrast...eks... Näiteks kui toit ei tule nii maitsev või on liiga soolane või siis mage siis ka sellel on oma õppetund... Järgmine kord proovid paremini või siis nii kaua kui paremaks läheb... Me avastame katsetades nii palju juurde, nii palju head.
Ma tean, et paljud mõtlevad, et mida ma ajan. Aga kõik ei peagi minuga nõustuma, et me peame proovima avastada, kui meile  antakse see võimalus ning tegema seda mis meile meeldib. Meie unistused on täitmiseks, eks!!! Unistades edasi, tähteda poole ja kaugemalegi.... :-)

Hoolimine

Kas sul on vahepeal olnud peas mõte, et sul on paha ja raske? Tahaks kaljult alla hüpata, aga sa ei tee seda, sest sul on sõbrad, perekond ja miljoneid teisi põhjuseid olla just siin. Maailmas on inimesi, kes sind armastavad ja kes sinust hoolivad, hoolivad rohkem kui sa oskad ette kujutada.
Alati tuleks märgata enda ümber inimesi kellel on vaja abi või siis inimesi kes on kuskil nurgas kurvalt, nad tuleks kuskile tegevustesse kaasata, samuti inimesi kes tahaks et keegi oleks temaga koos, sest võibolla ei ole tal seda inimest kellega ta koos saaks olla ja keda ta nii mõnesgi olukorras usaldada saaks. Kuigi olen olen märganud, et paljudele on see üks igav jutt ning nii mõnigi naerab selle üle aga kui vajatakse ise sellist inimest kellega saaks olla ja keda saaks ka raskes olukorras usaldada, siis nii ei mõelda. Seepärast peaksgi mainima, et "Ära naera inimese üle kellel on probleeme, ulata oma abikäsi ja lihtsalt aita teda" see inimene keda aitad on õnnelik selle üle, et keegi mingil määral hoolib ja selle üle, et ta saab mõnda inimest ka usaldada. Kõik hea mida teed ühele või teisele, tuleb sulle ringiga enam jaolt tagasi. Nii et märgake ja hoolige lähedastest :)

Kiusamine

    Ma ei tea küll miks ma kiusamise teemale mõtlen aga see on nii aktuaalne teema praegusel hetkel. Alustan sellest.... Kui keegi ei taha olla enam sinu sõber, sest võibolla oldakse paksem või koledam kui varem, siis pole selline inimene õige sõber. Inimesel tuleks vaadata tema iseloomu. Kõige rohkem häirib mind see kui keegi narrib puuetega või pakse inimesi, arvatakse et, see on lahe aga see ei ole, see on üsnagi nõme peaks ütlema. Kellegile ei meeldi kui tema üle naerdakse, ka mulle ei meeldiks kui ma oleksin puuetega  või paks !! Äkki mõni inimene tahaks just meie moodi olla aga ta ei saaks selleks kunagi, sest tal on mõni puue või on hoopis mõni haigus vms. Miks me seda teeme? Vastuseid on kindlasti erinevaid eks aga need keda noritakse saavad sellest väga haiget, öeldakse  tihti, " Et sa ei tea mis tunne on olla kiusatav." Mina tean, ja see pole tore kui päevast päeva sind löödakse ühe küll teise poolt ja noritakse tihti. Muidugi mõned meie seast ei oska kellegi poole pöörduda, sest kardetakse seda mis võib veel juhtuda...
Mina olin just üks nendest. Ma kannatasin kõik ära, kõik need löömised,  norimised jms. Elasin iga päev hirmus hoidsin enamasti kõik enda sees, suurema osa asju. Kuigi paljud küsisid kas on veel midagi? Ütlesin "Ei". Ma sain aru ka vahel et, seda ei  taheta uskuda enam, sest mu näo ilmed näitasid alati midagi muud.. Ja nii oligi...Vahel  tuli leida teine tee, teha midagi mis pani mind kõik unustama... vahel õnnestus vahel mitte...
Ja nii oligi, mis mõttes? Ma kahetsen paljusid asju mida ma ei teinud siis aga sinna ei saa  midagi teha enam. Kõige rohkem kahetsen seda et, ma valetasin paljudele  öeldes et, kõik on korras, kuigi ei olnud. Ma tean nüüd, et seda unustada pean ma sellest kõigest  lahti laskma...Ma saan elada ainult olevikkus, praeguses hetkes. Kindlasti on see teekond üks kõige raskematest minu teel aga keegi ei ütle, et sellist ei tule veel.... Ma tean vaid üht järgmine kord olen targem, ei korda   vigu mis kunagi tegin... Ega meie teekond polegi ainult lust ja lille pidu, vahel tuleb ka raskusi ette.. Mõnel varem mõnel hiljem... minul siis tuli see varem... aga ma saan sellest üle, ma tean seda, üht või teistmoodi aga ma saan..  Kuna mul on toetavad sõbrad, kellele ma olen ka väga tänulik... :-)