Ma ei tea küll miks ma kiusamise teemale mõtlen aga see on nii aktuaalne teema praegusel hetkel. Alustan sellest.... Kui keegi ei taha olla enam sinu sõber, sest võibolla oldakse paksem või koledam kui varem, siis pole selline inimene õige sõber. Inimesel tuleks vaadata tema iseloomu. Kõige rohkem häirib mind see kui keegi narrib puuetega või pakse inimesi, arvatakse et, see on lahe aga see ei ole, see on üsnagi nõme peaks ütlema. Kellegile ei meeldi kui tema üle naerdakse, ka mulle ei meeldiks kui ma oleksin puuetega või paks !! Äkki mõni inimene tahaks just meie moodi olla aga ta ei saaks selleks kunagi, sest tal on mõni puue või on hoopis mõni haigus vms. Miks me seda teeme? Vastuseid on kindlasti erinevaid eks aga need keda noritakse saavad sellest väga haiget, öeldakse tihti, " Et sa ei tea mis tunne on olla kiusatav." Mina tean, ja see pole tore kui päevast päeva sind löödakse ühe küll teise poolt ja noritakse tihti. Muidugi mõned meie seast ei oska kellegi poole pöörduda, sest kardetakse seda mis võib veel juhtuda...
Mina olin just üks nendest. Ma kannatasin kõik ära, kõik need löömised, norimised jms. Elasin iga päev hirmus hoidsin enamasti kõik enda sees, suurema osa asju. Kuigi paljud küsisid kas on veel midagi? Ütlesin "Ei". Ma sain aru ka vahel et, seda ei taheta uskuda enam, sest mu näo ilmed näitasid alati midagi muud.. Ja nii oligi...Vahel tuli leida teine tee, teha midagi mis pani mind kõik unustama... vahel õnnestus vahel mitte...
Ja nii oligi, mis mõttes? Ma kahetsen paljusid asju mida ma ei teinud siis aga sinna ei saa midagi teha enam. Kõige rohkem kahetsen seda et, ma valetasin paljudele öeldes et, kõik on korras, kuigi ei olnud. Ma tean nüüd, et seda unustada pean ma sellest kõigest lahti laskma...Ma saan elada ainult olevikkus, praeguses hetkes. Kindlasti on see teekond üks kõige raskematest minu teel aga keegi ei ütle, et sellist ei tule veel.... Ma tean vaid üht järgmine kord olen targem, ei korda vigu mis kunagi tegin... Ega meie teekond polegi ainult lust ja lille pidu, vahel tuleb ka raskusi ette.. Mõnel varem mõnel hiljem... minul siis tuli see varem... aga ma saan sellest üle, ma tean seda, üht või teistmoodi aga ma saan.. Kuna mul on toetavad sõbrad, kellele ma olen ka väga tänulik... :-)
Mina olin just üks nendest. Ma kannatasin kõik ära, kõik need löömised, norimised jms. Elasin iga päev hirmus hoidsin enamasti kõik enda sees, suurema osa asju. Kuigi paljud küsisid kas on veel midagi? Ütlesin "Ei". Ma sain aru ka vahel et, seda ei taheta uskuda enam, sest mu näo ilmed näitasid alati midagi muud.. Ja nii oligi...Vahel tuli leida teine tee, teha midagi mis pani mind kõik unustama... vahel õnnestus vahel mitte...
Ja nii oligi, mis mõttes? Ma kahetsen paljusid asju mida ma ei teinud siis aga sinna ei saa midagi teha enam. Kõige rohkem kahetsen seda et, ma valetasin paljudele öeldes et, kõik on korras, kuigi ei olnud. Ma tean nüüd, et seda unustada pean ma sellest kõigest lahti laskma...Ma saan elada ainult olevikkus, praeguses hetkes. Kindlasti on see teekond üks kõige raskematest minu teel aga keegi ei ütle, et sellist ei tule veel.... Ma tean vaid üht järgmine kord olen targem, ei korda vigu mis kunagi tegin... Ega meie teekond polegi ainult lust ja lille pidu, vahel tuleb ka raskusi ette.. Mõnel varem mõnel hiljem... minul siis tuli see varem... aga ma saan sellest üle, ma tean seda, üht või teistmoodi aga ma saan.. Kuna mul on toetavad sõbrad, kellele ma olen ka väga tänulik... :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar