Perekonna tähtsus

Kui paljud on teist mõelnud et, ilma pereta on palju parem? Nii mõnigi on kindlasti seda vihahoos öeldnud "Ilma teieta on parem" ning paljusid teisi asju mida tegelikult ei mõeldud päriselt. Mina tunnistan ausalt ülesse et, mina olen. Kas siis tõesti on ilma pereta parem? Mina siiski seda ei arvaks. Jah, mul on küll  natuke ebatavaline perekond aga siiski saan ma sellelt ebatavaliselt  perelt alati tuge siis kui selleks on põhjust. Juba seepärast ei saaks perele öelda  "Ilma teieta on parem" sest, kes sind raskest olukorrast siis välja aitaks kui pole perekonda.
Kui suur peaks olema vanemate tähtsus lapse elus? Muidugi lapsel peaks olema mõlemad vanemad, selleks, et laps ei kiinduks ainult ühte vanemasse. Väga raske on lahti saada lapse kiindumist ainult ühte vanemasse. Öelda tuleks ka seda loomulikult et, lapsel ei tekkiks sellist tunnet et tema on perekonnas see üleliigne lüli, tema seepärast läks isa või ema minema. Last tuleks panna uskuma, et tema pärast ei mindud lahku, laps ei saa olla selles süüdi.
Olenemata sellest kumb vanematest pole lapse kõrval tuleks laps uskuma panna selles et, ta on turvalises keskkonnas, sellises keskkonnas kus lapsel on tore lapsepõlv kus ta näeb mõlemat vanemat. Last tuleks panna ta uskuma selles et, tema kõrval on inimesi keda ta saaks usaldada raskel hetkel. Juhul kui laps veel ennast süüdistab  tuleks talle aja möödudes selgeks  teha seda, et ta ei ole süüdi selles et tal mõlemat vanemat pole.
Sellisel lapsel aitab vaid üks asi: hoolivad inimesed tema ümber ja head sõbrad. :)

Vabatahtlik olla on tore

Päev, mil mul anti võimalus proovida vabatahtliku tööd, tundus silmapilgul üsna raske ja hirmus juba sellepärast, et kuna ma olin Arvamusfestivali vabatahtlik esimest aastat aga kui see päev millal pidin reaalselt Paide Vallimäele minema, et nüüd olla vabatahtlik, tundus see päev üsna    tore ning meeldejääv, tegelikult ma ei saa väga öelda et tundus, sest tegelikult see oligi, kuna see meeskond mis mu ümber oli oli väga tore ning mõistev üksteise vastu. Enne seda kõike ma lubasin endale seda, kui ma vabatahlik olin siis saan oma hirmusest võitu.Minult küsiti, miks ma Arvamusfestivalile tulin oli minu põhjus üsna üllatav teistele. Paljud ei saanud arugi et, mulle suhtlemine ei sobinud. Teised minu ümber ütlesid, et see ei saa nii olla et, sulle ei sobi võõrastega suhtlemine.Põhjus miks ma vabatahtlikuks läksin oli see, esiteks-saada üle sellest et ma ei kardaks enam  võõraste inimestega suhtlemist ehk siis ma ei pelgaks võõraste inimestega suhelda. Teiseks- et saada uusi kogemusi. Ma võin öelda et need punktid ma ka täitsin. Ma olen väga õnnelik, et ma sain nende kahe päeva jooksul juurde ka uusi kogemusi ja uusi ning huvitavaid sõpru. Ma olen väga  rõõmus, et ma  Arvamusfestivalile vabatahtlikuks läksin  ning samuti ka selle üle, et  ma sain julgemaks, et suhelda võõrastega.
Samuti nägin nii mõndagi inimest kellega kohtusin ka Südamelaulul. Ma võin öelda vaid üht, vabatahtliku töö on väga mõnus ning nendel päevadel saab alati nalja ning kõik see meeskond kes su ümber on igatpidi väga toetav. Mina tean nüüd, et ka järgmine aasta lähen ma sinna Arvamusfestivalile sest seal on väga tore kuna seltskond on lihtsalt super :)... Vabatahtlik olla on tore  :)

Armastus pere vastu

Kui palju armastad Sina oma pere, oma venda, õde, ema või isa või hoopis vanaema vanaisa? Kas sa armastad neid vaid seepärast et, nad annavad sulle siis raha kui sul seda vaja on, või on põhjuseid erinevaid. Ma ei taha küll öelda seda sõna paljud aga nii mõnigi teeb nii nagu üleval pool mainitud, sellest on muidugi väga kahju. Kuid on ka selliseid kes armastab oma pere seepärast, et pere saab pea igas väiksemas asjas usaldada, pere on toeks kui lapsel on raske otsus käsil, pere suunab vahel, annab ka nõu ning laseb lapsel vigu teha ning nendest  ka õppida. Kas teist nii mõnigi on mõelnud, et ilma hooliva inimeseta on elu palju parem? Jah see hooliv inimene ei pea olema küll pere kuid ka sõpru on neid kes hoolivad ning kes tahavad aidata nii mõneski olukorras. Laps lihtsalt peab tahtma oma murest või probleemist rääkida. Kas sa oled ka mõelnud vahel, et sul pole kedagi? Tegelikult ei saa keegi öelda, et tal ei ole kedagi, keegi ikka on. See ei pruugi olla ema või isa, vanaema või vanaisa, õde või vend, see võib vabalt olla pere lemmikloom, teate kui hästi suudab koer su muresid kuulata, ta ei karju su peale, ainult vahel mõmiseb vastu. Jah, ta ei suuda küll sulle nõu anda aga koerad on maailma parimad lohutajad peaks mainima... :)
Kui palju on teist keegi öelnud oma perele või siis sõpradele, ma hoolin sinust? Nii mõnelegi ei tule meelde see millal ta seda ütles. Seepärast öelge kui palju te oma perest või sõpradest hoolite, kui selleks pole veel hilja...

Väike mõttetera...

Kunagi ma rääkisin kellegagi, kes ütles mulle: "Ära ole lukuks mida võti keerab. Ole võti, mis iga lukku keerab". "Avasta radu ning lase oma unistustel täituda kui sulle antakse võimalus". Kui mõtlema hakata nüüd, mitu aastat hiljem, mitte seda, et ma nii vana oleksin või midagi, kõigest kuusteist aga kui pointile pihta saad on mõtted väga ilusad, sest tegelikult see nii ongi. Me peame avastama, vahel ka oma teel eksima, aga kui ei proovi siis ei saa teada kas suudame teha midagi, mida tahtisme. Muidugi meie avastused ja soovide täitumised ei pruugi tulla lihtsalt aga kui ei proovita siis ka ei saada seda tulemust mida sooviti.
Kui hetk, praegune hetk, tundub raske, siis sa ei tohi alla anda, ega see asi nii lootusetu ka ei saa olla. Iga asi ei saagi alati hästi minna, samas, igas teos on oma õppetund, no kas hea või siis halb oleneb ju olukorrast...eks... Näiteks kui toit ei tule nii maitsev või on liiga soolane või siis mage siis ka sellel on oma õppetund... Järgmine kord proovid paremini või siis nii kaua kui paremaks läheb... Me avastame katsetades nii palju juurde, nii palju head.
Ma tean, et paljud mõtlevad, et mida ma ajan. Aga kõik ei peagi minuga nõustuma, et me peame proovima avastada, kui meile  antakse see võimalus ning tegema seda mis meile meeldib. Meie unistused on täitmiseks, eks!!! Unistades edasi, tähteda poole ja kaugemalegi.... :-)

Hoolimine

Kas sul on vahepeal olnud peas mõte, et sul on paha ja raske? Tahaks kaljult alla hüpata, aga sa ei tee seda, sest sul on sõbrad, perekond ja miljoneid teisi põhjuseid olla just siin. Maailmas on inimesi, kes sind armastavad ja kes sinust hoolivad, hoolivad rohkem kui sa oskad ette kujutada.
Alati tuleks märgata enda ümber inimesi kellel on vaja abi või siis inimesi kes on kuskil nurgas kurvalt, nad tuleks kuskile tegevustesse kaasata, samuti inimesi kes tahaks et keegi oleks temaga koos, sest võibolla ei ole tal seda inimest kellega ta koos saaks olla ja keda ta nii mõnesgi olukorras usaldada saaks. Kuigi olen olen märganud, et paljudele on see üks igav jutt ning nii mõnigi naerab selle üle aga kui vajatakse ise sellist inimest kellega saaks olla ja keda saaks ka raskes olukorras usaldada, siis nii ei mõelda. Seepärast peaksgi mainima, et "Ära naera inimese üle kellel on probleeme, ulata oma abikäsi ja lihtsalt aita teda" see inimene keda aitad on õnnelik selle üle, et keegi mingil määral hoolib ja selle üle, et ta saab mõnda inimest ka usaldada. Kõik hea mida teed ühele või teisele, tuleb sulle ringiga enam jaolt tagasi. Nii et märgake ja hoolige lähedastest :)

Kiusamine

    Ma ei tea küll miks ma kiusamise teemale mõtlen aga see on nii aktuaalne teema praegusel hetkel. Alustan sellest.... Kui keegi ei taha olla enam sinu sõber, sest võibolla oldakse paksem või koledam kui varem, siis pole selline inimene õige sõber. Inimesel tuleks vaadata tema iseloomu. Kõige rohkem häirib mind see kui keegi narrib puuetega või pakse inimesi, arvatakse et, see on lahe aga see ei ole, see on üsnagi nõme peaks ütlema. Kellegile ei meeldi kui tema üle naerdakse, ka mulle ei meeldiks kui ma oleksin puuetega  või paks !! Äkki mõni inimene tahaks just meie moodi olla aga ta ei saaks selleks kunagi, sest tal on mõni puue või on hoopis mõni haigus vms. Miks me seda teeme? Vastuseid on kindlasti erinevaid eks aga need keda noritakse saavad sellest väga haiget, öeldakse  tihti, " Et sa ei tea mis tunne on olla kiusatav." Mina tean, ja see pole tore kui päevast päeva sind löödakse ühe küll teise poolt ja noritakse tihti. Muidugi mõned meie seast ei oska kellegi poole pöörduda, sest kardetakse seda mis võib veel juhtuda...
Mina olin just üks nendest. Ma kannatasin kõik ära, kõik need löömised,  norimised jms. Elasin iga päev hirmus hoidsin enamasti kõik enda sees, suurema osa asju. Kuigi paljud küsisid kas on veel midagi? Ütlesin "Ei". Ma sain aru ka vahel et, seda ei  taheta uskuda enam, sest mu näo ilmed näitasid alati midagi muud.. Ja nii oligi...Vahel  tuli leida teine tee, teha midagi mis pani mind kõik unustama... vahel õnnestus vahel mitte...
Ja nii oligi, mis mõttes? Ma kahetsen paljusid asju mida ma ei teinud siis aga sinna ei saa  midagi teha enam. Kõige rohkem kahetsen seda et, ma valetasin paljudele  öeldes et, kõik on korras, kuigi ei olnud. Ma tean nüüd, et seda unustada pean ma sellest kõigest  lahti laskma...Ma saan elada ainult olevikkus, praeguses hetkes. Kindlasti on see teekond üks kõige raskematest minu teel aga keegi ei ütle, et sellist ei tule veel.... Ma tean vaid üht järgmine kord olen targem, ei korda   vigu mis kunagi tegin... Ega meie teekond polegi ainult lust ja lille pidu, vahel tuleb ka raskusi ette.. Mõnel varem mõnel hiljem... minul siis tuli see varem... aga ma saan sellest üle, ma tean seda, üht või teistmoodi aga ma saan..  Kuna mul on toetavad sõbrad, kellele ma olen ka väga tänulik... :-)