Ma ei ole täiuslik!

Enne kui alustan, ütlen...
"Aitäh inimestele, kes mind vihkavad, te teete minust tugevama inimese, ka teile, kes te minust vahel ikka  hoolite, te panete mind tundma end olulisena ja ka teile, kes on minu kõrvale jäänud olemata sellest, mida olen kokku keeranud, te tõestate mulle ikka ja jälle, mida tähendab tõeline sõprus!" 😻
Elades koos ja kõrvuti inimestega, unustame me sageli, et ühel päeval lõpeb iga inimese tee, kuigi me ei tea keegi millal, see hetk tegelikult saabub. Kui raske on tegelikult öelda inimestele, et ma hoolin sinust?
“Kui minu puudumist ei märgata, siis pole ju vahet, olen ma siin või ole?”
Ma tean, et igal inimesel on vahel raske, aga seetõttu ei ole vaja kedagi halvustada ja norida. Me kõik oleme inimesed! Meil kõigil on head ja vead, ka mina olen oma eksimustest teadlik.
Kas keegi teist, kes seda loeb, teadsid, et on inimesi, kes näivad kõige lahkemad, võib-olla on need inimesed, keda on  halvasti koheldud? Need sõbrad sinu ümber, kes on rohkem olemas teiste jaoks, vajaksid võib-olla tegelikult ise rohkem hoolt? Ja kas oled kunagi mõelnud sellele, et kõige raskem on öelda inimestele keda sa usaldad, vähemalt  kahte lihtsalt  asja: ma olen kurb, palun aita mind? Ka minul on neid asju raske teha, ma olen kord selline.
Kunagi ütles mulle keegi, et “ Kui sa näed naeratuseta  inimest, siis kingi talle enda oma.” aga kas peab? Ei pea ju tegelikult...
Ma tean, et vahel ma solvun, mossitan, räägin liiga palju või ei räägi üldse. Aga ma proovin  endale meelde jätta, et kui mu vead ei meeldi teile, siis ei vääri keegi teist seda, et ma näitaksin kellegile oma häid külgi! Ma ei meeldi teile? No ok!
Kui keegi  keegi teist leiab, et olen ennasttäis, ülbe ja palju muud sellesarnast? Ütlen ausalt, et ma ise ei tahagi kõigile meeldida ja meelepärane olla, Ma olen selline  nagu olen!! Ma ei kavatse  ennast muuta seetõttu, et keegi seda tahab.
Mitte keegi pole meist TÄIUSLIK, Ka mina!
Ma olen just selline nagu olen!