Minu elu ilma luuletuste ja joonistamiseta?

Luule ja joonistused minu elus...

Ma olen leidnud enda jaoks luule umbes pea kaheksa aastat tagasi ja joonistamise veel varem. Need on need kaks asja, milleta ma ei kujutaks oma vabaaega ette.  Mõlemad on omamoodi andnud mulle julgust juurde, eriti on seda teinud luuletuste kirjutamine. 

Nagu eelpool mainitud siis luuletusi olen nüüdseks kirjutanud juba pea kaheksa aastat. Kuigi ma imestan, et põhikoolis ma vihkasin Eesti keelt ja Kirjanduse tunde. Aga ühel  hetkel käis plaks ja kõik läks justkui pahupidi ja seetõttu võibki põhjuseks lugeda,  et ma ei osanud ennast väljandada ja oma muredest rääkida, ning sel ajal põhikooli direktor, soovitas, et ma võiksin proovida oma asjad, mis vaevasid paberile kirja panna, põhimõtteliselt kirjuta endale kiri. 

Alguses suhtusin sellesse umbusklikult, kuid siiski otsustasin proovida. Ja nii see sealt alguse saigi.

Üldjuhul kirjutan kõigest, kuid vahel juhtub ka nii, et kirjutan kindlal teemal, kui mul palutakse. 

Kuid üks asi, mis on minu luuletuste juures on muutunud on see, et ma ei kirjuta enam väga riimilist luulet, vaid kirjutan hästi palju ka nüüd vabavärssi. 

Kuid peale luuletamise tegelen ka ma joonistamisega.

Nagu ennem mainisin joonisistamiseta ma elada vist ei saaks, seetõttu armastan meeletult joonistamist, kuid üldjuhul juhtub nii, et töö jääb tihti lõpetamata. Vahel juhtub ka erandeid.

Kui ma hakkan mõtlema et, kui ma poleks avastanud enda jaoks luuletuste kirjutamist ning joonistamist siis oleksin ma oma asjadega väga sandis seisus, sõna  otseses mõttes.

Kui minu elus puuduks luuletused ja joonistused, ei oleks ma arvatavasti siin kus ma olen ja ma ei teeks seda mis mulle meeldib.  

Sest  ütlen ausalt, et ilma nendeta  ma ei saaks, sest just need on need kaks asja, mis on mind minu elu jooksul  väga palju aidanud. 

Aitäh!

/"Kurvad silmad, mis meenutab mulle midagi"/
24.veebruar 2018

/"Soovisin joonistada inimest"/
06.oktoober 2017

Raske küsimus, mida hetkel endale kunagi esitanud olen

Kümmetuhat küsimust seisab mul ees, erinevaid tundeid südame sees.

Mida teha siis, kui kõik mis rõõmu tegi kaob, ja inimestest kellest hoolisid ühel hetkel pööravad sulle selja?
"Just, just siis kui vajaksid abi, siis sinu ümber ühel hetkel lihtsalt kõik kukub kokku? Sa ei taha midagi teha ega naeratada nii nagu varem? Tahaksid kõigest loobuda, ja võib-olla teha hulle asju, mida hiljem kahetseda võid? Mida teha?" See  on küll üks raskemaid  küsimusi, mida endale kunagi esitanud olen. Sest arvan hetkel,  et päris kindlat vastust sellisele küsimustele on raske leida. Ning eelnevalt teistest nädala päevadest, mõtlesin ma jälle sellele.

"Kui minu puudumist ei märgata, siis polegi ju üldse vahet, kas olen ma siin või ei ole?" Alles hiljuti, kui lugesin seda tsitaati ühest oma lemmikust noortele mõeldud kogumikust, jäi  mind see tookord kõnetama, ja seda teeb see tsitaat siiani.
Mõtlen tihti, et see on üsna õige mõte. Ma tean, hetkel pigem eeldan, et paljud kes seda võib-olla hetkel loevad, mõtlevad mida ma ajan. "On küll vahet, kas olen iseenesest sõprade kõrval või ei, ma olen oluline", aga õnneks igaühel on oma arvamus.

Vahel ma tean, on lihtsam olla oma asjadega pigem üksi, sest vahel võib juhtuda nii, et alati ei lähe kõik nii nagu võiks minna. Seega on hea võtta n.ö aeg maha, et asjadele selgusele jõuda, kuid tuleb veidike mõelda ka sellele, et ei tohiks mitte üle mõelda, sest sellest ei ole kasu.

Kunagi keegi ütles mulle või ei teagi  täpselt, võib-olla  võisin seda ka kuskilt lugeda,  et alati ei pea kõigega nõus olema, alati ei pea hüppama pea ees tundmatusse, vähemalt mitte kohe ja korraga.

Meil kõigil  on lubatud, see hetk...vaikus... rahu...puhkus... Ja  isegi see, kui tõmbad teki üle pea ning lihtsalt kaod maailma eest, see kõik on lubatud.

NB mulle endale ja võib-olla ka teile!
Aga muidugi ei tohi unustada oma sõpru, kes, sulle toeks tahavad olla. Peaksid mõistma, et nad tahavad head, olles su kõrval kui sul on probleeme, millega sa võib-olla ise hakkama ei suuda saada. (Üritan endale seda meelde jätta. Aga võite mulle julgelt teada anda kui hakkan, seda jälle unustama 😉)

Aitäh!😊

Ma ei ole täiuslik!

Enne kui alustan, ütlen...
"Aitäh inimestele, kes mind vihkavad, te teete minust tugevama inimese, ka teile, kes te minust vahel ikka  hoolite, te panete mind tundma end olulisena ja ka teile, kes on minu kõrvale jäänud olemata sellest, mida olen kokku keeranud, te tõestate mulle ikka ja jälle, mida tähendab tõeline sõprus!" 😻
Elades koos ja kõrvuti inimestega, unustame me sageli, et ühel päeval lõpeb iga inimese tee, kuigi me ei tea keegi millal, see hetk tegelikult saabub. Kui raske on tegelikult öelda inimestele, et ma hoolin sinust?
“Kui minu puudumist ei märgata, siis pole ju vahet, olen ma siin või ole?”
Ma tean, et igal inimesel on vahel raske, aga seetõttu ei ole vaja kedagi halvustada ja norida. Me kõik oleme inimesed! Meil kõigil on head ja vead, ka mina olen oma eksimustest teadlik.
Kas keegi teist, kes seda loeb, teadsid, et on inimesi, kes näivad kõige lahkemad, võib-olla on need inimesed, keda on  halvasti koheldud? Need sõbrad sinu ümber, kes on rohkem olemas teiste jaoks, vajaksid võib-olla tegelikult ise rohkem hoolt? Ja kas oled kunagi mõelnud sellele, et kõige raskem on öelda inimestele keda sa usaldad, vähemalt  kahte lihtsalt  asja: ma olen kurb, palun aita mind? Ka minul on neid asju raske teha, ma olen kord selline.
Kunagi ütles mulle keegi, et “ Kui sa näed naeratuseta  inimest, siis kingi talle enda oma.” aga kas peab? Ei pea ju tegelikult...
Ma tean, et vahel ma solvun, mossitan, räägin liiga palju või ei räägi üldse. Aga ma proovin  endale meelde jätta, et kui mu vead ei meeldi teile, siis ei vääri keegi teist seda, et ma näitaksin kellegile oma häid külgi! Ma ei meeldi teile? No ok!
Kui keegi  keegi teist leiab, et olen ennasttäis, ülbe ja palju muud sellesarnast? Ütlen ausalt, et ma ise ei tahagi kõigile meeldida ja meelepärane olla, Ma olen selline  nagu olen!! Ma ei kavatse  ennast muuta seetõttu, et keegi seda tahab.
Mitte keegi pole meist TÄIUSLIK, Ka mina!
Ma olen just selline nagu olen!

Noorte Tugila Tuuriga mööda noortekeskuseid

Meeletult tore hetkel küll, sellel nädala toimunud kolme päevane Noorte Tugila Tuur on on läbi saanud.
Sel nädalal saime näha Imavere, Ambla ja Koigi noortekeskust. Kuid õnneks ootavad meid külla veel mõned noortekeskused.

Alustasime esmaspäeval,  kui noorsootöötaja Reima, Merle ja mina  jõudsime Imavere noortekeskusesse, seal toimus tüdrukuteklubi, kus sai näha, kuidas juuksuriks õppinud Merle tegi ning õpetas noortele, seda kuidas teha erinevaid patse. Ning loomulikult ei puudunud sealt ka rääkimine Indiast.
 
Järgmisena ootas meid külla Ambla noortekeskus, kus oli küll veidike külm, kuid see ei seganud meie kokkamist, kus juhendajaks oli Paide Kutsehariduse õpilane Merlyn, kes õpetas noortele ühe lihtsa maitsva magustoidu, mida on lihtne ka kodus teha. Et sooja saada, tegime ka mõned meeskonnamängud, millest kõige populaarsemaks osutus soo ületamine. Hiljem arutasime Tugila Tuuri meeskonnaga, seda, mida oleks võinud teha teisiti ning mida võiks järgmine kord teisiti teha. Õnneks saime seda kohe järgmisel päeval kohe läbi praktiseerida.

Ning viimasena ootas meid kokkama Koigi noortekeskus, kus võeti meid vastu väga rõõmsate nägudega. Enne kui me päris kokkamisega  alustasime, tegime ühe meeskonnamängu, et teada saada, mis on noorte nimed ja just see huvitav õhupalli mäng võimaldas meil seda teha.
Seejärel asusimegi kokkama, tegime lihtsalt kuid ka üsna maitsvat küpsise desserti.

Kui see Noorte Tugila Tuur on lõplikult läbi, kirjutan sellest veidike pikemalt.

Aga muidu oli huvitav ja meeldejääv kogemus, ning usun et ka teistele meeldis. Uute kohtumiseni!

Mina ütlen omaltpoolt hetkel aitäh!

Midagi noorelt noorele

Täna kirjutan ma sellest, kuidas kokkasime koos Janeku ning mega ägedate  noortega Paide Avatud Noortekeskuses.

Võin käsi südamel nüüd öelda, et tänane õhtupoolik oli väga mõnus, eriti seetõttu, et see kõik toimus väga vahvate noortega, kuigi kui aus olla ei oleks ma uskunud alguses et, asi nii rahulikuks kujuneb, teades neid noori sellisena, nagu nad tavaliselt on,  veidikene liiga aktiivsed kokkamise suhtes. Aga see selleks.

Olen üsna hästi meelestatud, et asi sujus ning noortel oli üsna huvitav ning lõbus.

Aga kust sai see kõik alguse?
Alguse sai, see siis kui Noortekeskuses olnud noorsotöötaja Kailiga tuli meil jutuks,  et kas ma ei tahaks hakata noortele kokandust andma. Alguses kui aus olla, ma veidike kahtlesin, aga siiski olin ma nõus ja nii sealt see kõik alguse saigi...

Mõtlesime pikalt mida teha, aga lõpuks otsustasime et, teeme kaerahelbeküpsiseid. Mis  osutusid noorte jaoks üsna maitsvateks.

Nagu ütleb ka üks tsitaat, et "Kokkamine pole keeruline. See on omamoodi kunst, sest igaühel on olemas maitse, isegi kui seda ei  pruugita väga hästi mõista. Isegi kui ei olda hea kokk, pole  sellest midagi, sest see ei takista mõistmast erinevust selle vahel, mis on hea maitsega ja mis mitte."- Gerard Depardieu

Kokkamine on mõnus, eriti kui valmis said isetehtud kaerahelbeküpsised! 😊
#nooreltnoorele

Olen rahul, et ma sellise ettevõtmise ette võtsin, ka selletõttu et mulle see võimalus üldse anti.

Asi jätkub, ma loodan ka edaspidi! Aitäh!