Kes ma olen?

Täna teen ma juttu veidikene ise endast, sest nii mõnigi on öelnud et, võiksin kirjutada  veidike endast. Kes ma siis selline olen? Nii ma siis seda teengi, ning seda üsna ausalt….😇

Samas võiksin ju kirjutada ka sellest, kuidas tahaksin kirjutada millestki aga ei ole nagu midagi kirjutada…😂 aga seda teen teinekord...

Alustan oma elu motoga mida on olnud mul kaks.😻

💭“Ela minevikus, kui tahad nukrutseda. Kui tahad olla murelik, siis ela tulevikus. Ja kui tahad olla õnnelik, siis naudi hetke ning ära unusta, kes sa oled, ole sina ise, naerata ja püüa alati minna edasi ning kunagi ära anna alla isegi siis  kui raske peaks olema, sest raskused on ületamiseks!”

Ja see on minu praegune elu moto: 

💭“ Eesmärgi seadmine on intellektuaalne protsess, eesmärgi saavutamine aga loomisprotsess ning eesmärk on see, mis annab elule tähenduse!”

/Aastatega muutunud mina ja nii ka minu juuksevärv/

Aga kes ma olen?

Ma tean, et  olen nüüdseks 18-aastane, tavaline  inimene, tavaline koolis käiv tütarlaps, võib-olla üks suvaks neiu, õpilane, laps, õde, lapselaps, täditütar, ning hullumoodi pöörane luuletamise,  näitlemise armastaja. Kui mind iseloomustaks keegi teine, siis ilmselt kuuleks ma enda iseloomustuseks ülbest bitchist kuni sõbralikust inimesest kurja inimeseni välja. Kuid on õnneks ka erandeid. Kuid siiski on kõige tähtsam see, mis ma ise välja nüüd mõtlesin, kes ma olen? Lõppude lõpuks pole ju vahet, mida keegi, kes mind päriselt ei tea, minust mõtleb. Niisiis arvan ma, et ma olen üsna tagasihoidlik, vaikne, arg, vahel ka kindlasti laisk, ettevõtlik, katseda julgev, tubli ja andekas noor neiu.

Küsimusest saab  peaaegu  juba vastuse kätte, seega,  võiks ju mõelda, veel ka sellele, miks olen ma see, kes ma olen? Mina tean oma vastust…

Ma olen tagasihoidlik ja arg, sest põhikoolis talluti pidevalt  minu ensehinnangu otsas, kuni tahtmine midagi teha kadus, talluti kuni minus polnud enam midagi, mis välja tuleks. Tähendab, mõte mille selles olukorras sain oli see, et “paranda  ja vaata kuidas sa ise oma asjadega toime tuled.”… Kuid kahjuks ei osanud ma midagi peale hakata, aga seegi on juba teine teema…

Ma olen noor ja andekas tubli neiu, sest ma olen suutnud õppida oma vigadest, olen saanud oma õppetunnid noorusest. Sellega olen mõistnud, et elu ei saagi olla ainult üks lust ja lillepidu. Elu osa on ka kurbus ja surm, see on normaalne ja sellega peab leppima.

Mina olen, kes ma olen...  Jah, tõesti mind on koolis kiusatud, mind on noritud, togitud, kuigi ma andsin selgelt mõista, et need tegevused mulle põrmugi ei meeldi. Olen mõelnud ka sellele, et ma olen see, kes ma olen, ning kõigile ei peagi ma meeldima. 
Keegi pole käskinud minuga suhelda ja tegemist teha, kui ma ei meeldi sulle eks! 

Jah, tunnistan ausalt et, ka mul minulgi on olnud hulle mõtteid. Mis? Keerulisel ajal käisid mul peas erinevaid mõtteid, olen ma seda tahtnud  või mitte, siis tõesti  olen minagi ennast vigastanud jms… kuid nüüdseks on see möödas... Vähemalt ma loodan,  et asi ei lähe hullemaks... 

Ei, ärge saage valesti aru, ma pole selle üle uhke, vaid nüüdseks olen ma leppinud enda saatusega ja eelkõige oma endi minevikuga.

Nüüdseks  olen ma õnnelik, et ma olen, kes ma olen ning ma olen justkui sellises staadiumis, kus ma olen suutnud endale lõpuks teadvustada, miks ma kõik see kokku olen.

 Olen praeguseks aru saanud kolme asja:
💬
"Et ellu jääda  ja tugevaks jääda tuleb hakata keskenduma positiivsetele asjadele sinu enda ümber, mitte negatiivsetele asjadele, mis  tuju ära viib, sellest pole nagunii kasu, kui sa oma tuju sellega rikud. See ei too kahju ei  mulle ega kellegile teisele sinu ümber olnutest, vaid sulle endale!"  Paneb mõtlema natuke…

💬 
"Alati, kui sa oled kurb, mõtle kellegile või millegile heale. Alati, kui sa oled kellegiga tülis, kasvõi oma parima sõbraga, siis.. Naera, sest ta jäi kellegist väga heast ilma ja seda omal süül. (Kuigi see võib olla üsna raske, aga siiski tuleb proovida) 😉 
Alati kui tahaksid nutta, nuta, kui see on vajalik, kui arvad, et see muudab midagi paremaks? Alati, kui sa oled mingi tüli tekitanud, lahenda see normaalsuse piires." 😇

💬
"Olen otsustanud jääda rõõmsaks ja õnnelikuks, ükskõik mis olukorda ka ei satuks, sest kogemused on näidanud, et suurem osa meie õnnest või viletsusest sõltub meie meelelaadist, mitte asjaoludest." Martha Washington 😇

Ma olen justkui puuvilja salat, koostisosadeks erinevad puuviljad, sest kõik on maitselt ernevalt. Mõni tunnistab ja teine teeskleb, et ei saa mõhkugi aru,  millest kõnelesin... 

Kallis selle blogi lugeja, ka Sinagi võiksid mõelda vahel sellele, miks oled Sa see, kes Sa oled?

Loodan,  et blogi kõnetas...  Ning kui on mõtteid, millest ma võiksin kirjutada või millest sooviksid,  et ma kirjutaksin,  võid mulle julgelt Fb kirjutada... 

Aitäh!😇

Avastusjahi radadel

Hei hei! 

Täna teen veidike juttu sellest,  kuidas mina,  Ketlin ja Kirke käisime Paide peal seiklemas,  sest panime Avastusjahile ka Paide Avatud Noortekeskuse meeskonna. 😇

Foto:Marita

Start anti meile täna kell kaks Paide Kultuurimaja parklast, kui alustasime oma seiklust.  Aga enne seda kui päris seiklus pihta hakkas,  tehti soojenusharjutusi,  mis olid üsna toredad,  sest see tõmbas kõiki kohale tulnud võistkondi,  keda oli seeaasta 18, käima.

Meie alustasime oma seiklust sealt samast pargist,  kus tuli täita esimene ülesanne,  kus tuli meenutada oma lapsepõlve..

Sealt edasi liikusime Arvo Pärdi muusika aeda ning juba sealt kolme teise punkti, ning juba siis olime märkamatult tunni ajaga Tehisjärve ääres oleva jõusaali atribuutika  juures kus sai tehtud järgmised pildid

/ Mida meie tutvustaks? /
/Ketlin otsib meid aga me oleme posti taga/

Sealt hiljem hakkasime juba tagasi liikuma.  Möödusime mitmest kohast,  Jalgratta poest,  kus puhkasime veidike jalga ning rääkisid veidike maast ja ilmast ning seejärel suundusime juba Vanalinna kohviku poole ning sealt edasi Noortekeskuse poole,  mis oli meie viimaseid punkte...  Vahepeal,  et meeleolu üleval hoida sai ka väikene lauluviis üles võetud,  et tuju ikka väsimusest hoolimata üleval hoida. 

/Oleme väsinud aga rõõmsad, sest meil on olemata kõigest lõbus/

ja nii see lõpp kätte jõudiski... 

/Esimesed või viimased,  vahet ei ole,
tähtis ei ole võit vaid osavõtt! /

Võin vist kõigi eest rääkida,  kui ütlen,  et see teekond oli küll üsna väsitav,  ning jalad olid sellest lumest, pärast läbi märjad.  Aga tore oli siiski,  mis sest,  et meil  tekkisid väiked viperused,  kui algselt oli meie grupis ka poisid,  siis hiljem nad arvasid et,  on parem mitte kaasa teha,  seega oli meid grupis lõpuks vaid kolm neidu,  kes said esimese korra kohta tegelikult üsna hästi hakkama.

• Aitäh Noortevolikogule, et sellise toreda asja korraldasite,  ning aitäh tüdrukud,  kes te veetsite minuga ühe toreda päeva avastades Paidet ning selle ümbrust. 

Aitäh!😇 

Reedetud saladus-kas üllas eesmärk või parem positsioon?

Hei!  

Täna teen veidike juttu sellest asjast nagu...

...Mida teha sõbraga,  kes on su saladuse reetnud? Mis juhul on see õigustatud?

Kõik see ju oleneb täiesti, kas su sõber või sõbranna teeb seda õilsal eesmärgil.
See tähendab, juhul, kui ta arvab, et ei suuda sind ise  aidata. Et just seda kõige hullemat nüüd ära  hoida või tehakse seda kõike lihtsalt seetõttu,  et tahetakse niiöelda ennast paremast positsioonist näidata?  Vastuseid on kindlasti erinevaid.

Toon ühe näite,  kus minu arust ongi tähtis asja lõpptulemus, mitte see,  kes kelle saladuse välja rääkis...

Muidugi on saladuse välja rääkimine inetu,  ma ei eitagi seda,  kuid tuleb arvestada ka muid fakte,  mis räägivad seotud teema kasuks.

Nagu on teada siis noorte inimeste puhul on kurvastustunne suhteliselt sage nähtus ning võiksin vist isegi oma pea panti panna, kui julgen väita, et vahel võib asi  muutuda niivõrd  palju,  et tore noor inimene vōib ühel hetkel  oma peas mõlgutama  hakata võibolla suitsiidimõtteid. Just siis kõlaks minu,  kui sõbra häirekell "Ououu, kill-kõll" midagi on nüüd väga valesti. Aga mida teha, kui nii juhtub?

Kõigepealt oleks vaja aru saada,  üldse sellest, et ta sellest räägib- tuleks  lugeda sõbra poolt tehtud vihjeid.  Sellisele asjale näiteks vihjavad:

*Rääkimine „äraminekust“
*masendus
* eemaldumine jms.

Aga kuhu ikkagi pöörduda, kui tunned, et su sõber vajab abi? Kõigepealt, küsi ta käest. Räägi temaga ja äkki suudad ta kuidagi maa peale tagasi tuua.

Oluline on kuulata – praegu on olulised tema, mitte sinu mõtted.
Räägi kellelegi- näiteks inimesele keda te mõlemad usaldate.

Tõesti, seda isegi siis,  kui sõber on usaldanud oma suitsiidiplaani sulle saladusena, siis sellise olukorra puhul võib– ja lausa peab – usaldust reetma.
(Kõige tähtsam on mõista oma sõpra ja olla tema jaoks olemas!)

Kuid üldjuhul,  kui asi on tühine,  siis vaataksin ma siiski eelkõige, seda,  mida ma kellegile räägin. See tähendab valiksin hoolikalt sõpru.   Mõnikord on lihtsalt lihtsam mõnda asja mitte rääkida.

Ning sõbraga,  kes reedaks mõne saladuse mille olen talle usaldanud arvates, et see ei lähe kaugemale, suhtleksin ma viisakuse piirides või hullem variant oleks see,  et ei suhtleks temaga üldse.

Kuid  üldjuhul ma saan aru ka sellest,  kui mõnda asja võibolla tõesti välja räägitakse,  kui arvatakse tõesti et,  oleks parem kui minust veidikene vanem inimene seda teemat teab.  Et seejärel saaks otsida lahendusi vms.

Aitäh! 😇

/https://www.google.ee/search
/What do You do/

Tallinna noored Paides Cool Tuuri projekti raames

Hei! 
Täna teen veidike juttu ühest väga toredast projektist,  mis sab küll kohe kohe läbi aga,  see kogemus,  Mille ma sealt saan olen saanud see on lihtsalt super!  Kõige ootamatu selle asja juures on see,  et ma poleks osanud kunagi arvata,  et asi läheb nii nagu ta läks,  see tähendab et minu jaoks tähendas see olemist üks projektijuht.  Kuid kui alustada algusest,  siis algas see sügisel,  kui kohtusin väga toreda Paide Avatud Noortekeskuse noorsootöötajaga,  kellega sai räägitud mitmelgi teemal,  ning lõpuks rääkis ta mulle ühest projektist,  mis kandis nime CoolTuur,  võtsin seele muidugi rõõmuga vastu,  sest tahtsin teha midagi ja osaleda kuskil,  kus polnud ma kunagi osalenud,  ja just see projekt andis mulle selleks võimaluse.  Aga nüüd täpsemalt reedesest päevast...


02.03-03.03 toimus Paide Avatud Noortekeskuses Cool Tuuri kohtumine koos Tallinnast saabunud noortega.

Cool tuuri ettevalmistustega alustati juba esmaspäeval, kus vaadati koos juhendajaga üle, see mida on vaja teha, ning kui tekkis vajadus, siis aidati noori viimaste ettevalmistustega reedeks. 

Muidugi said kokku eelnevalt  ka mõlemad projektijuhid, kes vaatasid üle plaani, ja seda  koos juhendaja ja kolme noorega. 

Lõpuks kui päevaplaani mustand paigas, pandi ka paika mustand ajakavast koos umbkaudse kellaajaga ning seda koos ülesande vastutajaga, et iga noor, kes võttis mõne ülesande, teaks mis kell ta midagi tegema pidi.

Kolmapäeval toimus ka Foorumteatri peaproov, kus Paide endi noored, said Foorumteatris kaasa teha. Ning seda tehti seetõttu, et noored, kes Foorumteatris näitlesid teaksid, umbes mis neid reedel ees ootab. Neljapäeval lõpetati veel viimased asjad ja nii see reede kätte jõudis...

Reede hommikul kirjutati ümber päevakava puhtand ja nii saigi neid noori nüüd oodata

/Päevakava paigas nüüd tuleb veel oodata Tallinna noori ja nii see alata võibki!/

Kuna Tallinna noored saabusid alles kell kaks, sai veel enne seda veidike hinge tõmmata, ja seda enne, kui päris trall peale hakkas.

Ja nii lähenes kell järjest enam kahele, ning see tähendas seda, et tuli neile vastu minna.  Tallinnast saabus noori 8+ 2 juhendajat ning neid võttis vastu  mõlemad projektijuhid, ning mõlemast rahvusest olnud noored, kes juhatasid nad Paide Avatud Noortekeskuse. Kui jõuti noortekeskusesse saadi veidike tõmmata hinge, ning seejärel koguneti suurde saali, kus pandi paika reeglid, mida tuli järgida ning räägiti üle ka päevakava ning peale seda suunduti sööma.

Kui see kõik tehtud sai suunduda tegevuste juurde, mis oli plaanitud. Kuna reede on tavaliselt Sportlike reede päev, alustati sportlikult, ning seda alustati Paide Avatud Noortekeskuse eest just orienteerumisega, mille lõpp-punktiks oli Paide Vallimägi, kus ootas Marita, kui  üks projekti juhendajatest, noori tuubitama.

/Marita juba ootab, ja nii see lõbus tuubitamine alata võibki!/

/Arvo Pärdi sünnikohta tähistava muusikaed/

/Sa ei julge? Aga lähme koos, koos on julgem!/

Seejärel suunduti tagasi, noortekeskusesse, kus hakkas noortel vabaaeg ning  kus soovijatel oli võimalus saada sooja teed ning mahla, ning selle kõrvale kaneelirulle, mis osutusid noorte meelest üsna maitsvateks.

Peale seda suundusid kõik noored suurde saali, kus algas Foorumteater. Näitlejad mängisid ette kolm episoodi: koolis, bussis ning interneti vahendusel.
Foorumteatris eesmärk oli teha nii, et kannataja rollis olnud Kristjanil hakkaks hea ning see mure ei lõppeks mitte mingil juhul kehvasti, seetähendab meie loos väga sügava depressiooniga. Oli tore näha, kuigi noored julgenud alguses väga ise näitlema tulla, tulid kokkuvõttes sellest kõigest väga head mõtted, mida saaks ise teisi teha, seega lahendusi oli palju ning üsna erinevaid, mis oli üsna hea. Ning kõigil soovijatel oli võimalus väljavahetada  kahte tegelast, Kristjanit ning Carmenit, ainuke keda muuta ei saanud oli Säde, sest tema oli see, kes oli kiusaja, ning tavaliselt ongi nii, et keda muuta ei saa on kiusaja.

/Foorumteater täies hoos/

/Lahendusi on mitmeid/

Seejärel oli võimalus jälle veidike puhata ning soovi korral ka poes käia, kui puhkus läbi mindi alla saali ning seal toimusid erinevad meeskonnamängud, alustades nimemängust lõpetades rahvastepallini. Kui see kõik läbi algas dikso. Ja nii see reedel tegevuste tihe päev saigi läbi.

Kuigi öö vastu laupäeva oli peaaegu kõigil suhteliselt magamata, olid kõik siiski rõõmsate nägudega. Hommikul äratati noori pottide ja pannide kõlamise saatel, et kõik ikka ilusti üles ärkaksid.  Hommikusöögiks pakuti maitsvaid pannkooke, mille tegemist alustati, juba üsna vara hommikul, ning pärast oli aru saada, et oldi väsinud, ja seda on näha kohe järgmiselt pildilt.

/Öö magamata, nüüd magatakse hommikul/

/Pannkoogid valmis nüüd võimalus veidike hinge tõmmata/

Kella üheksast koguneti uuesti Noorteka saali, kus tehti kokkuvõtteid reedesest päevast. Ning peale seda, kella kümne aeg oli tahtjatele võimalus külastada Paide Vallimäel asuvat  Ajakeskust Wittensteini, mis ütlen ausalt oli üsna huvitav koht, ning uudistamist oli üsna palju. Ja vaade mis avanes 8.ndalt korruselt Paidele oli lihtsalt väga väga ilus.

/ Huvitavat videot vaatamas/

/Uudistamas Ajakeskus Wittensteini/

/Vaade Paidele Ajakeskuse Wittensteini 8.ndalt korruselt/

Ning päris enne, kui Tallinna noored Paide bussijaamast tagasi Tallinna poole sõitma hakkasid, võtsime veel viimast korda ringi, ning tänasime neid, et nad olid tulnud Paide. Ning, et nad jääksid mäletama ikka seda Cool Tuuri projekti, kinkisime  neile mälestuskingituse, kuhu oli pandud pildid, kui meie käisime Tallinnas, koos osalejate nimedega. Ning peale seda oligi aeg, nad juba bussipeale saata.

Mina, kui üks selle projektijuhtidest ütlen kõigile osalejatele suur aitäh, ning kõige suurema aitäh ütlen ma meie kahele juhendajale Maritale ja Reimale! Aitäh!😊

/Grupipilt koos Tallinna noortega/