Iga asi jätab jälje- Kingitus sõbrale

Ühe ilusa kingituse tegelemine väärt sõbrale...

Juba paar nädalat tagasi, kui  küsisin Annilt kas tohin talle kingituse teha,  oli hetkeks mul kartus sees, juba sellepärast et,  ei teadnud mida oodata.  Kuid sain õnneks positiivse vastuse ja nii lasingi oma fantaasial lennata...

Ütlen ära juba ka alguses, et kui minu algne plaan oli anda see kink Annile alles siis, kui ise täisealiseks saan, ei  suutnud ma seda teha, võib-olla üheks põhjuseks võis lugeda selle et,  temal on neljapäeval sünnipäev. Võib-olla aga ootus, kuidas ta üleüldse reageerida võib.

Aga kui loo juurde tulla siis...

Olin juba ammu mõelnud sellele,  kuidas teha Annile, kui väärt sõbrale kink.  Mõne aja eest, lasin fantaasial lennata ning nii mõtlesingi ma selle kingi,  mida ma talle teha tahtsin välja. Kuna ma enda arust väga hea rääkija ei ole ja  ma tean,  et nii mõnigi võib kahelda selles aga ikkagi. Siis otsustasin kingi oma oskusi  proovile pannes  teha  ja see oli justkui käkitegu aga samas ka mitte. Mul on hea meel et, sain seostada  kingiga oma lemmik hobid,  käsitöö ja luuletamise.

Ammu mõlkus mul üks mõte
Ilus ja ka hea
Tegin kingituse Sulle
Ära seda pahaks pane
Headest kavatsustest oli vaid see,
nii Sind tänada tahan.

Soovin Sulle öelda vaid:
Uskudes,  et kõik läheb hästi,  lähebgi.
Leidsin sinuga koos midagi ilusat ja head üles.
Leidsin- naeratuse ja rõõmu,  ning see on hea!
Edasi nüüd liikudes, ütlen Sulle: Aitäh,
et andsid jaksu mul edasi liikuda ka
siis kui mul selleks vahel tahtmist polnud.

Anni väärib seda kinki,  sest ta on mind nii palju aidanud ja toeks olnud nende paari aasta jooksul, kuigi minuga on tunnistan ausalt üsna üsna raske olnud,  ei väida üldse vastupidist. Mäletan üsna hästi seda aega kui,  mina kui kõigeteadja arvasin et,  mina tean ikka kõike asju kõige paremini. 

Kuid need aastad kaovad ning ka minagi muutun, saan vanemaks, targemaks ning  õpin asju erineva pilgu alt vaatama... ja nii see tõesti ongi!

Võib olla üks asi mida ma olen enim õppinud juurde on see,  et oskan vaadata asjade positiivseid ja negatiivseid pooli. Mul on heameel selle üle et, olen rohkem
positiivselt mõtlema hakanud. Rohkem sellele,  et mu elu on üsna hea ja kaunis  tegelikult.

Tunnistan  ausalt nüüd veel midagi üles...  Vahel, kui mul oli mingisugune probleem,  mida Anni üritas kõigest väest lahendada.  Minuga lihtsalt rääkides, lihtsamalt öeldes mulle aru pähe pannes, siis mul oli teda tihtipeale raske kuulata,  sest arvasin,  kõigeteadja nagu ma sel ajal olin et,  räägib nagu kõik mu ümber valesid asju, kuigi tegelikult hiljem mõeldes sellele ei olnud see, mida ta rääkis üldse vale.

Aga nüüd kus olen ise saamas täisealiseks saan sellest üsna hästi aru.
Aru sellest- Mitte keegi ei ole tahtnud halba.
Ma väärtustan nüüd rohkem seda,  mis mul üldse olemas on,  nagu mulle keegi kunagi ütles siis "Me elame kui seebiooperis aga teistel võib alati asjad palju hullemad olla!" Täitsa tõsi!...

...Hiljuti üks inimene, 
ei hakka nime pidi nimetama ütles mulle ühe lause. Isiklikult kui aus olla, olen isegi mina paarile inimesele seda lauset öelnud.  Aga just ise saada see lause,  oli üsna koomiline ja   see pani mind natukene isegi  muigama. See kõlas nõnda: "Sul on mõistus lõpuks koju tulnud! Ja see on ainult Hea!"

Aga asja juurde tagasi tulles...

Niisiis otsustasingi teha Annile ühe ilusa kingi mis on tehtud just temale mõeldes. Ja see kink on tulnud tõesti südamest!  

Alustan kingis oleva kaardi peale kirjutatud, erilise  ja mulle tõesti hinge läinud luuletusega "Iga asi jätab jälje" mis kõlas siis nii:

Iga Su tehtud Tegu, öeldud Sõnad panid mind  kord mõtlema,  nii ka täna.
Nii suurem kui väiksem soov
mis tuli ja läks, jättis mu südamesse jälje.

See, mis sa mulle oma siira naeratuse, ütlemistega oled kinkinud, jääb mu südamesse kuhugi alles.

Rõõmu, mida ma kinni püüda vahel ei teadnud, ei suutnud.

Suutsid Sina siiski mu silmade ette laotada,  öeldes mulle,  "Elu on lill ning Mitte miski pole võimatu,  kui vaid usud sellesse, mida teed."

Isegi Sulle ütlemata jäänud soovid, on mõttes edasi öeldud,  ja kuhugile kirja pandud.

Ja tead?

Mälestusi Sinust on mul vaid helgeid ja häid.
Naernud ning nutnud oleme vist koos, see on  mälestus meie ühisel teel, sest iga asi on  meile ju väikseid jälgi jätnud mida on mõnus vahel meenutada. Kas pole nii?

Ja kuna külm talv,  või noh mis talv see tulemas on tegin talle ühed ilusad lillad villased sokid. Kuigi tegin talle kunagi ühed paarid,  siis ma arvan,  et nendest ei tule kunagi puudust, sest kunagi ei tea,  mis ilm meid väljas ootab,  kas soe sügis või kohutav pakane.

Enne kui päris lõpu sellele loole teen siis kingituse juurde kuulusid veel kaks ilusat rullis kirja,  mis olid kaunistatud eri värvi lipsudega. Ning mis olid pühendatud  paari ilusa luuletusega. Kahjuks jäävad need mõtted ja kaunid read ainult Anni teada, mulle kalliks saanud sõbra teada...

Ning ühe väikese tumeda šokolaadiga saab ta suu magusaks teha.

Tean olen Annile seda varemgi öelnud,  võib-olla juba tuhat korda siis tõesti kuna ma ei oska tõesti oma tänulikust sõnadesse panna ütlen veelkord kolm korda Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Aitäh,  et minu jaoks olemas oled! 😀😇

Seekord ütlen  ma lõpetuseks et,  see  lugu  on mõeldes Anni Alevile ning sellest kuidas tegin talle kingituse... 🎁

Arvamusfestival 2017

Ja saigi minu teine arvamusfestival selleks korraks läbi. See lõppes küll suure ja ka ootamatu, kuid mitte päris ootamatu pauguga, sest me tegelikult teadsime päeva alguses et, torm jõuab õhtuks  ka Paide. Mul on rõõm tõdeda et,  ma sain jälle olla väga toredas meeskonnas,  ma ei suuda seda  siiamaani uskuda,  et viies Arvamusfestival on selleks korraks tõesti läbi saanud. Kas tõesti? Päriselt!? Läbi? Juba!?  Kuid kahjuks see nii kord on, mis saab alguse,  peab saama ka lõpu,  et sama asja järgmine kord veel lahedam ja ägedam tuleks. Kahju on muidugi mõelda,  et nüüd peab jälle järgmise suveni ootama ennem kui jälle Arvamusfestivalile saab. Aga asi on seda väärt! Kas pole nii?
See kogemus oli tõesti nii nii äge. Lausa super!
Äge juba sellepärast et, mulle usaldati tiimijuhi roll. Mulle usaldati IV- tiim. See tiimijuhi roll oli üheaegaselt lahe, kuid ka samas üsna hirmutav, seepärast hirmutav et, tiimijuhi roll oli mulle üsna uus ja üks suur teadmatus, üks suur must auk. Niiöelda ohutsoon! Aga sain hakkama,  ja olen elus veel! Kuigi  jah,  pean tunnistama, et see tekitas mulle ka peavalu,  loomulikult õnneks mitte päriselt.
Mul ei olnud tõesti enne neljapäeva õhtut,  välja mõeldud mitte mingisugust pilti, kus keegi olema peaks hakkama, jah plaani peal  oli olemas, mitu inimest kuskil olema peab aga kes, kus olema peab seda ei olnud mul, nagu ma juba ennem mainisin enne neljapäeva õhtut peale poolt ühteteist välja mõeldud ja ka seda millal on kellegil  võimalus  käija vabana kaks tundi  festivali ala peal ringi, kuigi olin tiimikaaslaste jaotamise peale mõelnud juba mitu päeva varem. Aga sain jaotamisega õnneks endaarust hästi hakkama ja keegi õnneks ei kurtnud, et tema tahaks olla teises kohas,  kuigi vahetusi, mille olin nagu mainitud varem kokku pannud,  muutsime me samal päeval ainult vist ühes vahetuses.
Kui mõelda nüüd et, mul ei olnud halli aimugi kuidas, kuhu ma peaksin paigutama  ära seitse tiimikaaslast. Sain ma sellega siiski hakkama! Aga selleks olid meil ka lepitud kokku kohtumine teiste tiimi juhtidega. Ja ka targad paberid/plaanid kus said enam-vähem sobitada kus keegi olla võiks.  Kõige raskem  oli võibolla leida see kuldne kesktee mis oleks sobinud kõigile.
Ja olles käinud kahel koolituspäeval, kohtusin päris mitme Piretiga,  üks neist oli TERE-tiimi juht Piret Kanne,  kes oma ilusa naeratusega tõi naeratuse näole ja sära silmadesse isegi siis kui olid päevast üsna väsinud. Ning päris kuid ei saa öelda et, väga palju juhtus selliseid  olukordi, mis olid ka natukene naljakaid vahejuhtumid Pireti  nimega seoses. Kuna meid Pireteid oli kokku vist kolm või neli, ei saanudki lõpuks aru.
Aga tean kolm oli meid kindlasti, kahtlen et kas  üldse neli.  Aga noh,  see selleks. Kui keegi hüüdis mind, ei pruukinud mitte otseselt mind hüüda vaid Piret Kannet, siis reageerisin ka mina, see oli üsna koomiline,  kui ma kuulen justkui oma nime aga seal on ka veel üks teine sama nimega inimene, vaatan ringi aga see küsimus ei olnudki mulle.
Töö ülesannete kohapealt meeldis mulle see aasta miski pärast olla parklas, sellepärast et, sain tõesti sõna otseses mõttes  näidata inimesele  koha ette,  kus autojuhid parkida võiks.  Selle aja jooksul oli mul võimalus kohata mõnda kuulsust alustades Kroonika peatoimetajast kuni lõpetades ühe Pilvede all mängiva meesosatäitjaga.
See on tõesti nii tore et, ma kohtasin palju toredaid inimesi, kellega heameelga jätkaks ka suhtlemist😘 Tulen kindlasti ka järgmisel aastal!☺️ Aitäh! aitäh! aitäh kõigile Eriti meie juhendajatele Piret Kannele,  Maiko Keskülale, nimetan siia küll paar inimest aga neid oli rohkem kuid kahjuks kõigi nimi ei jäänud meelde. Aitäh veelkord!

Suitsiidi teemad- Suitsiidielu

Eilsel ilusal õhtul, kui ma oma sõbrannaga ratastega sõitsime tuli minul ja mu sõbrannal jutuks suitsiid ja sellega seonduvad teemad. Ma isegi ei tea miks me järjekordselt temaga sel teemal rääkisime aga... Noh!
  Leidsime rääkimiseks mõnusa koha,  hernepõllu. Herned olid seal üsna maitsvad, nii et meil jätkus juttu kauemaks.
  Mina kui aus olla, olen nendele teemadele vahetevahel mõelnud. Üleüldiselt sellele,  miks on see üle üldiselt vajalik?  Või mis kasu sellest siis lõpuks saab?  Olles ise nii mitmeltki inimeselt  sõnaotseses mõttes ajupesu sellekohapealt saanud, siis ei näe ma küll enam põhjust sellel, miks ma peaksin oma elu niimoodi lõpetama. Kui on mure räägin sellest, inimesele keda usaldan või saadan siis kirja vms.  Murest  tuleb vaid tahta rääkida,  ainult niimoodi lahenevad mured.
Sõbrannaga jutustades  jäi mulle eriti  meelde üks ilus ütlus "Inimene elab ju ainult ühe korra!"
"Need inimesed, kes tahavad teha või siis teevad enesetapu on ühed suured EGOISTID." Jah, nemad saavad niiöelda oma koormast lahti,  aga tegelikult jääb neist maha palju selliseid inimesi, kes hoolivad ning kes tahavad sellele inimesele vaid head.  Selline käitumine teeb  teistele palju rohkem haiget, kui see kui sa räägid sellest, mis sind vaevab,  kas pole nii?
  Rääkides natuke oma kogemustest,  kirjutan ühe killu ühest  vahejuhtumist,  see oli vist eelmisel suvel kui ütlesin ühele toredale inimesele, jätan nimed küll mainimata aga see oli umbes nii, et "Keegi nagunii ei hooli minust, parem on kui mind üldse poleks. Tema ütles,  üsna kurvalt vastu, väga tõeseid asju, et "Kui ma Sinust tõesti ei hooliks,  siis ma ei oleks praegu siin!" "Ma ei oleks praegu su kõrval" "Sinu ümber on tegelikult inimesed, kes sinust hoolivad,  kes tahavad, et sul elus hästi läheks!" "Sa pead natukene vaid positiivsemalt mõtlema!" Peale seda juhtunut on järjest muutunud mu elus kõik. Olles aru saanud,  et mind ümbritsevad inimesed tahavad vaid head,  alustades sellest kui näiteks hiljem koju jõuan. Muretsetakse sellepärast,  et minu ümber olevad inimesed ei taha, et minuga midagi halba juhtuks.
  Kui mul kästakse raskes olukorras valida suitsiidi või elu vahel ja kui mul poleks muid varjante, valiksin  ma raske elu aga siiski Elu, koos sõpradega on kõike asju parem läbi elada kui teha suitsiid, esiteks juba sellepärast "Elada saab vaid ühekorra, seda nautides, läbi raskuste!" "Raskused teevadki meid tugevaks! "
"Elada saab just nii hästi, kui hästi me seda ise elame. Läbi raskuste aga ikkagi elades! "
Aitäh, kes läbi viidsisid lugeda!😃