Noorteka nääriöö

Alles lõppesid jõulud kui varsti on käes näärid, seepärast toimuski eile Paide noortekeskuses Noorteka nääriöö, mis oli üsna üsna lahe. Eriti meeldisid mulle isiklikult Noorteka nääriööd külastanud näärivana ja tema kaks abilist, kes tõid naeratuse suule oma muhetate naljadega ka  noortekas olnud noortele. Muidugi toimus seal ka palju huvitavat veel alates näitlemisest kuni Su nägu kõlab tuttavani välja, mille võitaks osutus meeskond kes esitas Helen Adamsoni lugu "Sing it", mis rääkis kiusamisest, ja muidugi anti ka eripreemiaid, ja hea oli see, et Su nägu kõlab tuttavalt kaotajaid ei olnud, seega said kõik osalejad ühe sooja käepigistuse, et nad julgesid üldse midagi teha.
  Aga kui päris algusest alustada siis kõik algas siiski kella nelja paiku Cool Tuuri koosolekuga, kus mängiti meeskonnamänge, ning kus pandi proovile meeskond ise. Mulle isiklikult meeldis mäng, kus pidi terve meeskonna teisele poole sood saama, kui kasutada oli ainult kuus räätsa, (meil siis kuus paberit), kuigi alguses tundus see üsna keeruline aga siiski saime ilusti hakkama. kindlasti pani mind ka mõtlema ülesanne, kus pidi saama pulga maha nii, et mitte keegi midagi ei räägi. Keeruline oli, aga hakkama saime. 

Meeskonnatöö juures oli näha, seda kui palju tegelikult üksteist usaldatakse ja kui palju ollakse suutelised omavahel suhtlema. Kui praegu veel omavahel suhtlemine nii hea ei olnud, siis loodan et, varsti nii juhtub.  Seda oli hästi näha selles esimesena nimetatud ülesandes. Kui meeskonnamängud mängitud saime asuda Noorteka nääriöö juurde, mis algas kella kuuepaiku.
   Alustati sellest, et kõigepealt pandi reeglid paika, mida kõik siis pidid sel ajal kui Noorteka nääriööl oldi jälgima. Peale seda rääkisin natukene aega mina, oma luuletustest ja sellest kui kaua ma olen sellega juba tegelenud, ning  samal ajal kui mina ja mu sugulane riideid vahetama läksime, et esineda peale paari mängu Etendusest "Armastus kolme apelsini vastu" ühe tseeniga ehk nõela looga, mis oli ka ühtlasi kõige naljaks osa meie endiarust selles etenduses, mängiti meeskonnamänge. Peale seda kõike jagati noored rühmadesse ja saadeti majas olevatesse punktidesse ülesandeid täitma, ülesandeid tuli teha suures saalis spordisaalis kui ka köögis. Seekord aitasin ka mina läbi viia ühte töötuba, meie töötoa teemaks oli näitlemine, ja seda kõike tegin ma  muidugi koos väga tubli abilise noorsootöötaja Reimaga. Olime Reimaga eelnevat ülesanded välja mõelnud  teemadeks olid: jõulud, näärid ja tuleviku noortekas, minu arust kukkusid kõigil antud ülesanne eriti hästi välja, oli nii etüüd, pantomiimis etendus kui ka viimasena räppides mängitud etendus. Mul on hea meel eriti selle üle, et noored on julged oma fantaasiat kasutama. Ja seda  oli tõesti väga hästi näha. Muidugi oli neid keda pidi natukene aitama, aga muidu olid kõik tublid, kui arvestades seda, et aega oli neil vaid pool tundi midagi välja mõelda.
Pärast sai ka etendusi näha, ja kordamisele tuli lugu räppides.
Õhtul esines ka mustkunstnik, kes pani oma trikkidega, vähemalt mind mõtlema selle peale, kuidas ta seda teeb? Aga see eest oli see tõesti vahva ja üsna huvitav.

Mina ütlen omalt poolt suur suur aitäh, et te mind sinna kaasasite, oli väga äge! 😀

Jõuluaeg on imeline

Pea nädala pärast on käes jõulud, Juhuuu!

🎅🎅🎅

Vaikselt hämaruses kõnnib keegi,

müts punane, kuubki samat värvi.
Lapsed kuuse all on reas
luuletused kõigil peas.
Tuppa astub jõulumees,
nägu rõõmus kõigil ees.

Paar päeva võiks öelda et, peaaegu nädal aega tagasi saime klassiga jõuluvanalt kirja, esmapilgul tundus see kuidagi imelik, mis mõttes jõuluvana tõi meile kirja? Kuid...
Käes detsember, jõulude aeg. Minu üks lemmikumaid kuid aastas, peale suve muidugi mõista.
Mõtiskleme natukene selle üle mida tähendavad jõulud minu jaoks?
See on küll üsna raske küsimus, sest pole ammu jõule tähistanud, päris mitu aastat, pigem on olnud näärid see aeg kus olen saanud näärivana poolt kingi. Aga kindlasti on jõuludele eelnev aeg ning üle üldse detsember aeg, kus on liikvel niiöelda päkapikud. Imeline aeg, kus olen saanud ka ise päkapiku mängida.
Saladuskate all võin ma öelda et, alles hiljuti mängisin ma väikest päkapiku paarile inimesele, võimalik, et põhjus oli see et, tahtsin näha nende inimeste rõõmu ning väikest naeratust väikeste asjade üle, sest nagu kunagi keegi ütles "Tundke rõõmu iga väiksema teo üle, mida sulle tehakse või mida sa ise kellelegi teed!" Need inimesed, kes said kommi, said ka kirja ühes, mis kõlas nõnda.

Olen väike päkapikk,
eile jälgisin ma Sind!
Otsisin ma sinu sussi,
kuid asi läks üsna tuksi!
Läksin reipalt sammul poodi,
kujutad ette mismoodi
leidsin nüüd ma üles Sinu!
Tean, et oled olnud hea,
seda meeles sa nüüd pea:
Sind märkas väike päkapikk.

Sinu väike päkapikk

Kindlasti on see Aeg, kus veedetakse palju aega koos oma lähedastega, tehes nendega midagi toredat. Näiteks ehtides kuuske lõpetades üksteisele kinkide tegemisega. See on aeg, millal saab maailma parimat toitu. Mmm- verivorst ja hapukapsas ning muidugi ei sa mainimata jätta piparkoogid, ainult nädalake veel ja käes ongi Jõulud!

🌲☃

Jõuluaeg on imeline! 😊

Aitäh!

Luuleprõmmi eelvoor Türi Ühisgümnaasiumis

Eile, teisipäeva õhtul 14. novemberil seadsin  ennast oma elu jooksul juba teist korda teele Türi Ühisgümnaasiumisse, esimene kord oli sisseastumiskatsete pärast, kuid eile sedasi sammud sinnapoole, et osaleda seal toimunud Luuleprõmmi eelvoorus. Esmapilgul olin ma veidi eksinud, sest õigupoolest ei leidnud ma koolimaja ülesse sest, oli juba siiski suhteliselt pime.
Mida rohkem kell lähenes poole kuuele,  seda rohkem ma tegelikult närvi läksin, sest nägin järjekordselt neid samu inimesi, kes osalesid ka Kalju Lepiku luulevõistlusel. Seega  teadsin enam-vähem mida neilt oodata, aga ise, vot see oli suur küsimärk... Aga ma annan, natukene aimu, mida ma seal eelvoorus siis žüriile ette lõpuks lugesin. Alustasin luuletusega "Kirjad iseendale" mis kõlas nõnda...

Mõtteid täis paber seisab mul ees,
erinevaid tundeid südame sees.
Vanad tolmunud kirjad korjasin ma üles,
need justkui tuhmunud lilled mu süles.

Kuid siis hetkeks mõtlen vaid,
nendest lugudest midagi ilusat ma sain.
Pole tähtsust sel ruumil ega ajal,
sest need on mu kirjad iseendale.

Teisena lugesin luuletuse, millel ei olnud küll pealkirja, ja alati ei peagi. Aga see luuletus on mind väga palju mingil moel kõnetanud, võib-olla sellepärast et, luuletus räägib lootusest ja võimalustest elu jooksul midagi ära teha.

Kui süda ärkas varjusurmast
just nagu uuesti sündin'd ta.
Ning lootus avas minu silmad
ja lubas veelgi unistada.

Siis hing sai ärevust täis
uut ajastut oodates.
Kogu maailm muutuvat näis,
uus võimalus avanes.

Kolmandaks lugesin ma luuletuse, mis ma  eelmine nädal olin kirjutanud. Luuletus kannab pealkirja "Virmalised"

Õhtuses taevalaotuses,
virmalised ilusad.
Veiklevad pilvepiiril,
nagu öelda soovides midagi.

Esmapilgul nii uus ja ilus,
kuid siis juba
kadun'd nad ongi...

Ning minu viimaseks luuletuseks oli üks talvine luuletus, millel pealkirja otseselt pole.

Kuu paistab, öö on jahe,
olles üksi keset linna
karget talveõhku hingan.
Eemalt paistab pime öö,
risti ette ma ei löö...

sest ma ootan ikkagi talve meeletult. 😊

Osalejaid oli küll suhteliselt vähe, kuid konkurentsi pakkus just minu vanuservanuserühm, kus oli kõige rohkem osalejaid. Õnneks olen rahul, et osalesin. Kui alguses arvasin, et saan eelviimase  või viimase koha, siis minu  üllatus oli suur, sest  läks seal üsna hästi, sain teise koha. Aitäh!

/Foto: TüriÜhisgümnaasium/

Õpilasvahetus Valgas

MUL OLI SUUR RÕÕM NENDEGA NÄDAL AEGA KOOS ÕPPIDA!

Kõik sai alguse 2016.a karjäärimessil “Lingid tulevikku”, mis toimus Paide Kultuurikeskuses. Tutvusin seal erinevate koolidega ja mind kutsuti mängima ühte VeniVidiVici õpilasvahetuse mängu. Auhinnaks oli tasuta õpilasvahetus. Nii sealt see kõik alguse saigi.

Ütlen ausalt, et ma ei teadnud varem VeniVidiVici Õpilasvahetusest mitte midagi. Umbes kaks aastat tagasi mul mõlkusid mõtted, et võiks kuhugi vahetusõpilaseks minna, kuid sel hetkel see sinna paika jäigi. Kui selgus, et olen võitnud tasuta õpilasvahetuse, siis hüppasin rõõmust lakke, sest ma ei suutnud uskuda, et see võitja olen mina.

Olen Järvamaa tüdruk, käin 12. klassis Paide Ühisgümnaasiumis, minu kool asub Eestimaa südames. Valisin õpilasvahetuse perioodiks 08.10-13.10, võib olla sellepärast, et varsti on tulemas vaheaeg ning koolitöid pole nii palju. Kui olin noorem, käisin ma perega põhimõtteliselt terve Eestimaa läbi, kuid ainuke koht, kus ma käinud polnud, oli Valga. See saigi otsustavaks – otsustasin Valga Gümnaasiumi kasuks.

Soovisin õpilasvahetuses ka seepärast osaleda, sest tahtsin midagi uut ja huvitavat proovida, minna oma kodukohast eemale minemine võimaldas seda. Kui ma Valka kohale jõudsin, majutati mind Valga Kutseõppekeskuse ühiselamusse. Elasin üksinda toas ning seal oli üsna igav, polnud kellegagi rääkida. Mõne hetke pärast leidsin õnneks ühe toreda tüdruku ühiselamust, kellega sai esimesi muljeid jagada. Tegelikult mu mõtted olid üldiselt ainult selle ümber, kuhu ma sattunud olen ja mis edasi saab…

Enne tundide algust kooli õppejuht Triinu Ugur tutvustas mulle kooli ja lisas, et pole vaja muretseda. Järgmiseks hetkeks oli mu kooli giidiks 11.klassi õpilane Helena Aavistu, kes on ka ise mitmeid kordi osalenud õpilasvahetuses. Sain temaga kohe jutule ja meie jutuajamise käigus ta mainis, kui hea on temal selle üle, et mina kui vahetusõpilane, otsustasin oma kodukohast ikkagi suhteliselt kaugele minna. Koolis ringkäiku tehes, nägin ma ka ilusat kooli maketti. See on väikselt sama ilus nagu elusuuruses!

Minu uueks klassijuhataks sai 7. oktoobril Pärnus Aasta Klassijuhataja tiitli saanud õpetaja Hille-Made Varuli, kes on ühtlasi ka minu matemaatikaõpetaja. Võib olla minu jaoks oli harjumatu see, et kui minu koolis on üks tund 45 minutit, siis Valgas kestis tund 75 minutit. Kestvus oli küll erinev, kuid Valga tunnid olid sisukad ning mõnusad, ehk isegi mõnusamad kui minu kodukoolis.

Ütlen ausalt – see oli elu kõige lahedam ja lõbusam kogemus! Ma nautisin vahetuskoolis kõiki tunde, minuteid ja sekundeidki. Kõige armsam oli see, kui esimesel päeval Valga Gümnaasiumis tegi 12.r klass, kus minagi siis vahetusõpilasena õppisin, oma klassijuhatajale üllatuse. See oli väga armas!

Kindlasti jääb mulle meelde imeilus Valgamaa loodus ja kaunis gümnaasium. Mul on meeletult hea meel, et mul olid väga mõnusad, toredad ja väga toetavad klassikaaslased, vahel meenusid mulle minu uued klassikaaslased minu klassikaaslasi Paides. Mul oli suur rõõm nendega nädal aega koos õppida! Hakkan neist puudust tundma!

 Samuti õpetajad olid toredad ja abivalmid. Valga Gümnaasiumis kujunesid minu lemmikõpetajateks füüsikat ja bioloogiat õpetavad õpetajad. Nad suutsid oma ained huvitavaks ja arusaadavaks muuta.

Soovitan õpilasvahetuses osaleda, see ei pea alati olema minek välismaale, ka Eestis on väga palju mõnusaid koole, kes võtavad vastu vahetusõpilasi. Kui Sul on huvi, proovi, sa ei kahetse seda, sest need kogemused on väärtuslikud! Mina Valga Gümnaasiumisse vahetusõpilasena minekut ei kahetse, pigem oli see uute ja huvitavate seikluste saamine. Mul on nüüd isegi üsna kahju, et ma seal ei õpi. Õpilasvahetuse suurteks plussideks on see, et leitakse uusi sõpru ja tuttavaid terveks eluks.

Soovitan soojalt õpilasvahetust kõikidele 7.-12. klasside õpilastele, kes tahavad seiklusi ja uusi ning huvitavaid kogemusi! Aitäh väga ägeda elamuse eest! 

Aitäh! 

Iga asi jätab jälje- Kingitus sõbrale

Ühe ilusa kingituse tegelemine väärt sõbrale...

Juba paar nädalat tagasi, kui  küsisin Annilt kas tohin talle kingituse teha,  oli hetkeks mul kartus sees, juba sellepärast et,  ei teadnud mida oodata.  Kuid sain õnneks positiivse vastuse ja nii lasingi oma fantaasial lennata...

Ütlen ära juba ka alguses, et kui minu algne plaan oli anda see kink Annile alles siis, kui ise täisealiseks saan, ei  suutnud ma seda teha, võib-olla üheks põhjuseks võis lugeda selle et,  temal on neljapäeval sünnipäev. Võib-olla aga ootus, kuidas ta üleüldse reageerida võib.

Aga kui loo juurde tulla siis...

Olin juba ammu mõelnud sellele,  kuidas teha Annile, kui väärt sõbrale kink.  Mõne aja eest, lasin fantaasial lennata ning nii mõtlesingi ma selle kingi,  mida ma talle teha tahtsin välja. Kuna ma enda arust väga hea rääkija ei ole ja  ma tean,  et nii mõnigi võib kahelda selles aga ikkagi. Siis otsustasin kingi oma oskusi  proovile pannes  teha  ja see oli justkui käkitegu aga samas ka mitte. Mul on hea meel et, sain seostada  kingiga oma lemmik hobid,  käsitöö ja luuletamise.

Ammu mõlkus mul üks mõte
Ilus ja ka hea
Tegin kingituse Sulle
Ära seda pahaks pane
Headest kavatsustest oli vaid see,
nii Sind tänada tahan.

Soovin Sulle öelda vaid:
Uskudes,  et kõik läheb hästi,  lähebgi.
Leidsin sinuga koos midagi ilusat ja head üles.
Leidsin- naeratuse ja rõõmu,  ning see on hea!
Edasi nüüd liikudes, ütlen Sulle: Aitäh,
et andsid jaksu mul edasi liikuda ka
siis kui mul selleks vahel tahtmist polnud.

Anni väärib seda kinki,  sest ta on mind nii palju aidanud ja toeks olnud nende paari aasta jooksul, kuigi minuga on tunnistan ausalt üsna üsna raske olnud,  ei väida üldse vastupidist. Mäletan üsna hästi seda aega kui,  mina kui kõigeteadja arvasin et,  mina tean ikka kõike asju kõige paremini. 

Kuid need aastad kaovad ning ka minagi muutun, saan vanemaks, targemaks ning  õpin asju erineva pilgu alt vaatama... ja nii see tõesti ongi!

Võib olla üks asi mida ma olen enim õppinud juurde on see,  et oskan vaadata asjade positiivseid ja negatiivseid pooli. Mul on heameel selle üle et, olen rohkem
positiivselt mõtlema hakanud. Rohkem sellele,  et mu elu on üsna hea ja kaunis  tegelikult.

Tunnistan  ausalt nüüd veel midagi üles...  Vahel, kui mul oli mingisugune probleem,  mida Anni üritas kõigest väest lahendada.  Minuga lihtsalt rääkides, lihtsamalt öeldes mulle aru pähe pannes, siis mul oli teda tihtipeale raske kuulata,  sest arvasin,  kõigeteadja nagu ma sel ajal olin et,  räägib nagu kõik mu ümber valesid asju, kuigi tegelikult hiljem mõeldes sellele ei olnud see, mida ta rääkis üldse vale.

Aga nüüd kus olen ise saamas täisealiseks saan sellest üsna hästi aru.
Aru sellest- Mitte keegi ei ole tahtnud halba.
Ma väärtustan nüüd rohkem seda,  mis mul üldse olemas on,  nagu mulle keegi kunagi ütles siis "Me elame kui seebiooperis aga teistel võib alati asjad palju hullemad olla!" Täitsa tõsi!...

...Hiljuti üks inimene, 
ei hakka nime pidi nimetama ütles mulle ühe lause. Isiklikult kui aus olla, olen isegi mina paarile inimesele seda lauset öelnud.  Aga just ise saada see lause,  oli üsna koomiline ja   see pani mind natukene isegi  muigama. See kõlas nõnda: "Sul on mõistus lõpuks koju tulnud! Ja see on ainult Hea!"

Aga asja juurde tagasi tulles...

Niisiis otsustasingi teha Annile ühe ilusa kingi mis on tehtud just temale mõeldes. Ja see kink on tulnud tõesti südamest!  

Alustan kingis oleva kaardi peale kirjutatud, erilise  ja mulle tõesti hinge läinud luuletusega "Iga asi jätab jälje" mis kõlas siis nii:

Iga Su tehtud Tegu, öeldud Sõnad panid mind  kord mõtlema,  nii ka täna.
Nii suurem kui väiksem soov
mis tuli ja läks, jättis mu südamesse jälje.

See, mis sa mulle oma siira naeratuse, ütlemistega oled kinkinud, jääb mu südamesse kuhugi alles.

Rõõmu, mida ma kinni püüda vahel ei teadnud, ei suutnud.

Suutsid Sina siiski mu silmade ette laotada,  öeldes mulle,  "Elu on lill ning Mitte miski pole võimatu,  kui vaid usud sellesse, mida teed."

Isegi Sulle ütlemata jäänud soovid, on mõttes edasi öeldud,  ja kuhugile kirja pandud.

Ja tead?

Mälestusi Sinust on mul vaid helgeid ja häid.
Naernud ning nutnud oleme vist koos, see on  mälestus meie ühisel teel, sest iga asi on  meile ju väikseid jälgi jätnud mida on mõnus vahel meenutada. Kas pole nii?

Ja kuna külm talv,  või noh mis talv see tulemas on tegin talle ühed ilusad lillad villased sokid. Kuigi tegin talle kunagi ühed paarid,  siis ma arvan,  et nendest ei tule kunagi puudust, sest kunagi ei tea,  mis ilm meid väljas ootab,  kas soe sügis või kohutav pakane.

Enne kui päris lõpu sellele loole teen siis kingituse juurde kuulusid veel kaks ilusat rullis kirja,  mis olid kaunistatud eri värvi lipsudega. Ning mis olid pühendatud  paari ilusa luuletusega. Kahjuks jäävad need mõtted ja kaunid read ainult Anni teada, mulle kalliks saanud sõbra teada...

Ning ühe väikese tumeda šokolaadiga saab ta suu magusaks teha.

Tean olen Annile seda varemgi öelnud,  võib-olla juba tuhat korda siis tõesti kuna ma ei oska tõesti oma tänulikust sõnadesse panna ütlen veelkord kolm korda Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Aitäh,  et minu jaoks olemas oled! 😀😇

Seekord ütlen  ma lõpetuseks et,  see  lugu  on mõeldes Anni Alevile ning sellest kuidas tegin talle kingituse... 🎁

Arvamusfestival 2017

Ja saigi minu teine arvamusfestival selleks korraks läbi. See lõppes küll suure ja ka ootamatu, kuid mitte päris ootamatu pauguga, sest me tegelikult teadsime päeva alguses et, torm jõuab õhtuks  ka Paide. Mul on rõõm tõdeda et,  ma sain jälle olla väga toredas meeskonnas,  ma ei suuda seda  siiamaani uskuda,  et viies Arvamusfestival on selleks korraks tõesti läbi saanud. Kas tõesti? Päriselt!? Läbi? Juba!?  Kuid kahjuks see nii kord on, mis saab alguse,  peab saama ka lõpu,  et sama asja järgmine kord veel lahedam ja ägedam tuleks. Kahju on muidugi mõelda,  et nüüd peab jälle järgmise suveni ootama ennem kui jälle Arvamusfestivalile saab. Aga asi on seda väärt! Kas pole nii?
See kogemus oli tõesti nii nii äge. Lausa super!
Äge juba sellepärast et, mulle usaldati tiimijuhi roll. Mulle usaldati IV- tiim. See tiimijuhi roll oli üheaegaselt lahe, kuid ka samas üsna hirmutav, seepärast hirmutav et, tiimijuhi roll oli mulle üsna uus ja üks suur teadmatus, üks suur must auk. Niiöelda ohutsoon! Aga sain hakkama,  ja olen elus veel! Kuigi  jah,  pean tunnistama, et see tekitas mulle ka peavalu,  loomulikult õnneks mitte päriselt.
Mul ei olnud tõesti enne neljapäeva õhtut,  välja mõeldud mitte mingisugust pilti, kus keegi olema peaks hakkama, jah plaani peal  oli olemas, mitu inimest kuskil olema peab aga kes, kus olema peab seda ei olnud mul, nagu ma juba ennem mainisin enne neljapäeva õhtut peale poolt ühteteist välja mõeldud ja ka seda millal on kellegil  võimalus  käija vabana kaks tundi  festivali ala peal ringi, kuigi olin tiimikaaslaste jaotamise peale mõelnud juba mitu päeva varem. Aga sain jaotamisega õnneks endaarust hästi hakkama ja keegi õnneks ei kurtnud, et tema tahaks olla teises kohas,  kuigi vahetusi, mille olin nagu mainitud varem kokku pannud,  muutsime me samal päeval ainult vist ühes vahetuses.
Kui mõelda nüüd et, mul ei olnud halli aimugi kuidas, kuhu ma peaksin paigutama  ära seitse tiimikaaslast. Sain ma sellega siiski hakkama! Aga selleks olid meil ka lepitud kokku kohtumine teiste tiimi juhtidega. Ja ka targad paberid/plaanid kus said enam-vähem sobitada kus keegi olla võiks.  Kõige raskem  oli võibolla leida see kuldne kesktee mis oleks sobinud kõigile.
Ja olles käinud kahel koolituspäeval, kohtusin päris mitme Piretiga,  üks neist oli TERE-tiimi juht Piret Kanne,  kes oma ilusa naeratusega tõi naeratuse näole ja sära silmadesse isegi siis kui olid päevast üsna väsinud. Ning päris kuid ei saa öelda et, väga palju juhtus selliseid  olukordi, mis olid ka natukene naljakaid vahejuhtumid Pireti  nimega seoses. Kuna meid Pireteid oli kokku vist kolm või neli, ei saanudki lõpuks aru.
Aga tean kolm oli meid kindlasti, kahtlen et kas  üldse neli.  Aga noh,  see selleks. Kui keegi hüüdis mind, ei pruukinud mitte otseselt mind hüüda vaid Piret Kannet, siis reageerisin ka mina, see oli üsna koomiline,  kui ma kuulen justkui oma nime aga seal on ka veel üks teine sama nimega inimene, vaatan ringi aga see küsimus ei olnudki mulle.
Töö ülesannete kohapealt meeldis mulle see aasta miski pärast olla parklas, sellepärast et, sain tõesti sõna otseses mõttes  näidata inimesele  koha ette,  kus autojuhid parkida võiks.  Selle aja jooksul oli mul võimalus kohata mõnda kuulsust alustades Kroonika peatoimetajast kuni lõpetades ühe Pilvede all mängiva meesosatäitjaga.
See on tõesti nii tore et, ma kohtasin palju toredaid inimesi, kellega heameelga jätkaks ka suhtlemist😘 Tulen kindlasti ka järgmisel aastal!☺️ Aitäh! aitäh! aitäh kõigile Eriti meie juhendajatele Piret Kannele,  Maiko Keskülale, nimetan siia küll paar inimest aga neid oli rohkem kuid kahjuks kõigi nimi ei jäänud meelde. Aitäh veelkord!

Suitsiidi teemad- Suitsiidielu

Eilsel ilusal õhtul, kui ma oma sõbrannaga ratastega sõitsime tuli minul ja mu sõbrannal jutuks suitsiid ja sellega seonduvad teemad. Ma isegi ei tea miks me järjekordselt temaga sel teemal rääkisime aga... Noh!
  Leidsime rääkimiseks mõnusa koha,  hernepõllu. Herned olid seal üsna maitsvad, nii et meil jätkus juttu kauemaks.
  Mina kui aus olla, olen nendele teemadele vahetevahel mõelnud. Üleüldiselt sellele,  miks on see üle üldiselt vajalik?  Või mis kasu sellest siis lõpuks saab?  Olles ise nii mitmeltki inimeselt  sõnaotseses mõttes ajupesu sellekohapealt saanud, siis ei näe ma küll enam põhjust sellel, miks ma peaksin oma elu niimoodi lõpetama. Kui on mure räägin sellest, inimesele keda usaldan või saadan siis kirja vms.  Murest  tuleb vaid tahta rääkida,  ainult niimoodi lahenevad mured.
Sõbrannaga jutustades  jäi mulle eriti  meelde üks ilus ütlus "Inimene elab ju ainult ühe korra!"
"Need inimesed, kes tahavad teha või siis teevad enesetapu on ühed suured EGOISTID." Jah, nemad saavad niiöelda oma koormast lahti,  aga tegelikult jääb neist maha palju selliseid inimesi, kes hoolivad ning kes tahavad sellele inimesele vaid head.  Selline käitumine teeb  teistele palju rohkem haiget, kui see kui sa räägid sellest, mis sind vaevab,  kas pole nii?
  Rääkides natuke oma kogemustest,  kirjutan ühe killu ühest  vahejuhtumist,  see oli vist eelmisel suvel kui ütlesin ühele toredale inimesele, jätan nimed küll mainimata aga see oli umbes nii, et "Keegi nagunii ei hooli minust, parem on kui mind üldse poleks. Tema ütles,  üsna kurvalt vastu, väga tõeseid asju, et "Kui ma Sinust tõesti ei hooliks,  siis ma ei oleks praegu siin!" "Ma ei oleks praegu su kõrval" "Sinu ümber on tegelikult inimesed, kes sinust hoolivad,  kes tahavad, et sul elus hästi läheks!" "Sa pead natukene vaid positiivsemalt mõtlema!" Peale seda juhtunut on järjest muutunud mu elus kõik. Olles aru saanud,  et mind ümbritsevad inimesed tahavad vaid head,  alustades sellest kui näiteks hiljem koju jõuan. Muretsetakse sellepärast,  et minu ümber olevad inimesed ei taha, et minuga midagi halba juhtuks.
  Kui mul kästakse raskes olukorras valida suitsiidi või elu vahel ja kui mul poleks muid varjante, valiksin  ma raske elu aga siiski Elu, koos sõpradega on kõike asju parem läbi elada kui teha suitsiid, esiteks juba sellepärast "Elada saab vaid ühekorra, seda nautides, läbi raskuste!" "Raskused teevadki meid tugevaks! "
"Elada saab just nii hästi, kui hästi me seda ise elame. Läbi raskuste aga ikkagi elades! "
Aitäh, kes läbi viidsisid lugeda!😃

Luuleprõmm 2017

Reede hommikul, kella poole kümne paiku seadsin oma teekonna Tartu poole, et seal osaleda luulekonkursil "Luuleprõmm 2017" kuna tegu oli I meistrivõistlusega , siis ei teadnud ma, mida sellelt oodata ning kuna meie maakonnas eelvoore polnud saadeti mind otse finaali. Minu jaoks tegi raskeks asjaolu, et paljud võistlejad olid mulle varemalt tuttavad juba Kalju Lepiku luulevõistluselt. Ning seetõttu ma teadsin umbes, mida neilt oodata. Minul oli enne esinemist, kui nüüd aus olla väike närv sees, kuid ma usun et, kõigil on olnud, võibolla väike närv, enne suurt esinemist sees. Kuid mina kardsin kõige rohkem seda, et midagi läheb valesti. Jah, ausalt öeldes mul isegi küll läks natuke valesti, kuid ma ei lasknud sellest ennast segada vaid lugesin hoopis kohe kohapeal tulnud luuletust, mida ma sel samal hetkel välja mõtlesin.
Enne võistluse algust sain ma uudistada messil, mis oli jagatud A-saaliks  ja
C-saaliks. Ühes saalis tutvustati erinevaid koole alates erinevatest  kutsehariduskeskustest kuni sisekaitseakadeemiani välja. Teises olid igasugused organisatsioonid, alates
YFU-st kuni Noorte Tugilani välja.
Mulle meeldis eriti see, kus tutvustati pääste- ja politsei vahendeid. Selle päeva jooksul ma  sain tegelikult  aimu sellest, milline näeb välja vangla buss, millega vange transporditakse. Samuti sain ma ka imetleda soomusautot ning mitmeid täis varustuses sõjaväe vormi kandvaid noormehi, mõeldes ise, kuidas nad jõuavad. Nendega   sai ka paar pilti tehtud.😊
See oli tegelikult üsna huvitav päev ning mul on väga hea meel, et ma sinna läksin, sest sain jälle ühe kogemuse võrra rikamaks ja ka targemaks. 😀 Sain hästi palju toredate inimestega rääkida, nii et mulle Tartus Näituste hallis meeldis.😊
Päeva lõpedes pakuti kõigile kooki, mida olid teinud messile tulnud koolid, kes omavahel võistlesid.
Minu  jaoks oli see päev täis elamusi, ja uusi kogemusi, mida ma ei unusta mitte kunagi. 😀
Aitäh!  Kes viidsisid seda lugeda 😉