Hei!
"Me ei suuda alati kõike meiega või meie ümber toimuvat enda kontrolli all hoida, aga me saame alati valida, kuidas me sellesse suhtume. Kas laseme sellel ennast murda ja vingume ning hädaldame või ajame selja sirgu ja otsustame, et õpime sellest midagi ning liigume targemana edasi. "-Rain Siemer
Miski ei muutu, kui sa ei muuda suhtumist, sellesse mida teed. Saan aru, et iga asi võib tekitada raskeid olukordi, aga need ei ole pöördumatud, eks? Mõnikord on lihtsalt selline tunne, et viskaks kõik nurka ja loobuks kõigest sellest, mille heaks oled tegutsenud. On täiesti OK, vahepeal nö mõtted vabaks lasta ja tunda just selliseid tundeid nagu tunned, tähtis on vaid sellest aegamisi välja tulla.
Tean et, see ei pruugi olla just kõige lihtsam asi mida teha, aga head sõbrad aitavad kindlasti keerulisel ajal. Nad ei pea sind kuskile tirima, piisab vaid sellest, kui nad on lihtsalt valmis sind ära kuulama, ilma hukka mõistmata. Aegamisi ja rahulikult...
Saan aru, et elus võib olla aegu, kus kõik näib nii lootusetu, kõik on pea-peale pööratud, ning valu võib teha kõik, oodatust rohkem. Arvan, et nii mõnigi on seda tunnet tundnud. Kuidas aru saada, et see olukord, kus me praegu oleme, vajab muutust?
Peale väga lähedase inimese kaotust, olin olukorras kus kõik jooksis järjest sõna otseses mõttes allamäge- tundsin ennast väga halvasti emotsionaalselt ja füüsiliselt, lõpuks oli kõigest ja kõikidest nii villand. Ma ei pruukinud seda niimoodi välja näidata, kuid olin endaga väga segaduses. Tunded ja emotsioonid käisid tihtilugu ülepea. Ja kusjuures valdas mind just alles hiljuti, umbes 4 kuud samad tunded, kuid veidi hullemini. Väljaspool kodu oli justkui suur eesriie ees, kodus olles oli see päris MINA, kes küsis abi järele, teadmatuses mida, kuidas, mis järjekorras, tegelikult midagi tegema peaksin. Kuid ühel hetkel tundsin, et niimoodi edasi enam ei saa. Sain aru, et miski selles olukorras peab muutuma.
Mind aitas 3 asja. Esiteks, et ma tunnistasin endale, et miski on valesti- miski selles olukorras peab muutuma. Teiseks võtsin julguse kokku ja rääkisin oma tunnetest ning emotsioonidest oma psühholoogile ja kolmandaks vestlus ühe hea tuttavaga, kes aitas mul näha minu lugu natukene teisest vaatenurgast, mitte sealt, kust seda mina olin näinud. See aitas minul mu olukorda natukene paremini mõista.
Seda teksti siin kirjutades käib mu peas ring mõte- " Kuidas sa tead, keda usaldada, kui sa ei usalda isegi ennast."
Kui kordki end sisimas kuulad ja lahti selle mõtte mõtestad siis- Mõte sellest, "Ah see pole miskit nii hullu, küll ma sellega toime tulen" tähendab see seda et, sul endal on kuskil sügavustes sees usaldus, et oled küllaltki võimekas, et enda probleemile lahendus leida. Ning kui see ei õnnestu siis see ei tähenda, et maailm kokku variseks. Vähemalt oled sa proovinud, ning pole sellele käega löönud!
"Kontrolli mida saad kui sul on tunne, et kontroll on kadumas"- Frozen II Olaf
Aitäh lugemast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar