Hei!
Kõigepealt peaks mainima, et ma pole tegelikult juba ammu no tegelikult juba päris päris ammu midagi siia kirjutanud... Kuigi oleks võinud. Mitte,et ma poleks tahtnud, vaid ma lihtsalt pole jõudnud, sest kiires elutempos, pole lihtsalt aega olnud. Kuid täna võtsin ma end käsile, et kirjutada vahepeal sellest, et ka mina kahtlen endas!
Üle pikka aja võtsin end lõpuks kätte ning joonistatud said ka mõned pildid. Üliselt poleks arvanud, et see joonistamine võib olla nii mõnus ja rahustav! Kuid nii see on! Samamoodi on ka kirjutamisega, mille ma viimastel päevadel üles jälle olen leidnud, täitsa mõnus on!
Vahel on tore panna kõik päeval toimunud sündmused ja tunded paberile, ning siis mõni aeg hiljem neid lugedes, on hea aru saada mida ma tegelikult sel päeval tunda võisin.
Viimastel päevadel olen arusaanud, kui tähtis on tegelikult see, kui sul on sekund, minut või tunnike aega lihtsalt iseendale ja kui vajalik see tegelikult olla võib..-Sain aru, et vahel ongi vaja olla lihtsalt üksi, mõeldes oma mõtteid ja kui vaja olla ka vahel kurb. See on loomulik, tähtis on vaid see, et sa ei keela, ei piitsuta end sellega.
Alati ei saagi ja ei peagi olema tingimata rõõmus, peadki laskma olla endal lihtsalt kurb ja kui vaja siis ka nutma. Samamoodi peaks julgema ka n.ö abi küsida, alati ei pea olema see abi suur, piisab võib-olla kasvõi pisikesest vestlusest hea sõbra või sõbrannaga.
Need tunded mida viimastel päevadel tundud olen on pannud mind väga palju mõtlema sellele, mida ma tegelikult tahan ja kas see, mida ma praegu teen, on päriselt see, mida ma tegelikult olen tahtnud teha. Ärge saage valesti aru, jah ka minagi kahtlen endas. Ja tean, et see on loomulik. Kuid mida peaks päris täpselt tegema siis kui tunned neid tundeid, mida viimastel päevade olen ise tundnud..
Mida olen teinud mina viimastel päevadel ja seda kõike sellepärast, et ( üks tore toetav töökaaslane soovitas need mõtted kirja panna. Aitäh Sulle selle eest!).... Olen...
*Tunnistanud endale, et kardan. Vahel peabki olema nõrk, väsinud, ebatäiuslik. See on kõikidele lubatud! Ja pealegi on see loomulik!
*Pole olemas maailmas inimesi, kes on 100% head, edukad ja professionaalsed.
*Muidugi aitab sõpradega rääkimine!- Tehes seda täiesti vabalt..(oma kahtlustest, nõrkustest ja hirmudest rääkimine.) Oluline on et, seda teed.
*Teinud hetkel endale enam-vähem selgeks oma tugevad küljed, kui nii võtta, siis neid on piisavalt. Jah, ma kahtlen, kuid erinevates olukordades pidevalt, võtan end siiski kokku. Olen aru saanud,et lahendusi on erinevaid.
*Seda punkti pean ma tegelikult endale pidevalt meelde tuletama. Küsi- kui kahtled. Sageli on vastuseid erinevaid.
*Positiivsusest algab KÕIK!-Juba see, kui keskendun positiivsetele emotsioonidele ja ka (naljakatele) See teeb päeva kohe paremaks!
Kahtlus iseendas- Kas õige või vale?
Tunda selliseid tundeid on normaalne, halvem variant oleks see, kui ei tunnista endale, et midagi on ikka väga mäda. Oleme kõik inimesed, ja tunda neid tundeid on ka õige!
Aitäh Lugemast!