Täna üritan enda jaoks lahti mõtestada selle, kuidas oleks võimalik elus tekkinud raskuseid, muresid ja probleeme enda jaoks paremini mõista, ja võibolla isegi nii, et tuleksin nendega edaspidigi paremini toime. Ning kindasti ka selle, et kas kõik õppetunnid on vajalikud?
Sest nagu teada, on RASKUSED üks elu paratamatuid osasid. Ning millega tuleb tihitipeale elus kokku puutuda.
Eks meil kõigil on vahel raske, aga seetõttu arvata, et see on maailmalõpp, on küll vale. Kõik asjad on ületamiseks. Isegi raskused, olgu nendeks erineva raskusega probleemid, teadmatus või mured, mis esmapilgul võivad näida lootusetud, võivad ühel hetkel võtta siiski teistsuguse pöörde, mida esmapilgul ei pruukinud me näha.
Mida me tegelikult saame teha selleks, et raskused ületada? Mmm, raskuste ületamiseks peaks eelkõige mõistma, et sa ei saa jääda elama minevikku. Pead endale andestama kõik tehtud vead, mida oled võibolla kunagi teinud ja kindlasti eelkõige ka ELUGA edasi minema ja veel...
Võiksin tuua ühe näite sellest, kuidas alles kevadel kooli lõpetades, ei teadnud ma päris täpselt isegi, mis minust edasi saab, kas ma lähen kooli või siis tööle. Aga mõlema puhul oli kahe otsaga asi. Ülikooli minemiseks on vaja raha aga kui tööd ei ole, ei saa minna ka ülikooli, sest nagu teada, õppimine võib küll olla tasuta, kuid korter siiski maksab. Seega tuli minna tööle. Kuid suvel ei teadnud ma päris täpselt isegi, mida võiksin teha. Mida aeg edasi seda rohkem minu jaoks lootusetuna näinud olukord võttis üllatava pöörde, kui tehti pakkumine minna tööle tugiiskuna ning mõni aeg hiljem, tehti ka pakkumine minna tööle juba ka noortekeskusesse. Mul on hea meel, et asi lahenes just nõnda, sest 5 kuu jooksul töödatud aeg noortekeskuses, on andnud mulle vähemalt ühe suuna ehk ühe vastuse, sellest, kuhu tahan ma kunagi jõuda.
Kas kõik õppetunnid on tihtipeale vajalikud?
Nagu paljud mulle on öelnud on igasugused raskused, mis meil ette tulevad, eelkõige selleks et, me neist õpiksime, samuti, et me suudaksime asju rohkem ka teise nurga alt vaadata.
Veelgi enam, on teada ka tõsiasi, et läbi reaalsuse loome me tegelikult ise endale raskuseid, üle mõtlemise, või sellega, et ei suudeta asju positiivse nurga alt vaadata. Et kui mingi ebameeldiv asi on juhtunud, siis ei suudeta mõelda sellele, et võibolla see asi on juhtunud just sellepärast et, nii pidigi minema. Paraku on nii et, inimestele meeldib põgeneda, alati tundub kuskil mujal olemine palju parem ning lohutame ennast pidevalt sellega, et kui olukord muutub või on lahenemise suunas, siis muutume ka ise. Kas tegelikuses on ka nii, et põgenedes kaob ka probleem?
Tegelikult algab kõik meist endast –
muutes oma hoiakut, muutub ka meie elukeskkond, kus me parasjagu oleme. Kõiksugused erinevad
raskused on vajalikud selleks, et avaksime oma silmad, ning selleks et oskaksime veidigi asja teise nurga alt vaadata.
Nii kaua, kui me ise ei tee midagi selleks, st ei
pinguta ning ei tee tööd iseendaga, siis ei muutu meie sees, meie ümber MITTE midagi. Uskumatul kombel
leidub kõiges midagi positiivset. Ja igasugused õppetunnid, mis meil tulevad erinevate situatsioonidega, on meie edasises elus tähtsal kohal, kui mitte isegi meie jaoks hädavajalikud.
Loomulikult on kõigil
õigus õppetunde n.ö eirata ning isegi eemale lükata, leides abi asjale muul moel ja lohutust muul moel, kuid varem
või hiljem tuleb seesama õppetund, mille eemale lükkasid ükskord siiski tagasi. See ei pruugi tulla samas kontekstis,
aga tulemata see ei jää.