Kirjad iseendale

Mõtteid täis paber seisab mul ees,
erinevaid tundeid südame sees.
Vanad tolmunud kirjad korjasin ma üles,
need justkui tuhmunud lilled mu süles.

Kuid siis hetkeks mõtlen vaid,
nendest lugudest midagi ilusat ma sain.
Pole tähtsust sel ruumil ega ajal,
sest need on mu kirjad iseendale.

esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Asi, mida pigem ei räägita

Räägime üle pika aja ka tõsistel teemadel.

Paar päeva tagasi sirvisin ma netiavarustes ringi, ning mulle jäi silma lehekülg nimega Peaasi.ee
Esmapilgul kui seda lugesin ei tundunud see huvitav, aga kui ma seda rohkem lugema hakkasin see siiski nii oli. Peaasi.ee lugedes  jäi mulle silma enesetapu teema ning miks mul sellised mõtted on.

Elus on aegu, kus kõik on võib-olla peapeale pööratud, nii et sul on endal lootusetult valus ning tunned võib-olla tunnet, et mind pole enam vaja. Võime arvata, et probleemidele pole lahendusi ega ka võimalikku valikut midagi muuta. Arvates, et valu ei lõpe ja jääb kestma igavesti võib asi väga kurvalt lõppeda. Kõikide nende probleemide keskel võib tunduda ainsaks lahenduseks  elust lahkumine, kuid kas see on ikka vajalik?

Üldjuhul on ikkagi teada, need mõtted on ajutised, juhul kui sul on soov end ise aidata, või lasta sõpradel end aidata.
Seepärast mainin ma jälle, et lugedes  peaasi.ee lugu enesetapust siis mulle meeldisid sealt mõtted mis kõlasid nõnda:
💡 "Kuigi sulle tundub, et valu ja kurbus kestavad igavesti, pea meeles, et kriis on tavaliselt alati ajutine. Leiduvad lahendused, enesetunne muutub, ootamatult juhutub midagi positiivset. Mõte on arvamus, mitte fakt."
💡
"Enesetapp on tagasipöördumatu lahendus ajutistele probleemidele. Kriis on peaaegu alati ajutine. Valu ei jää kestma nii tugevana kui sa hetkel tunned! Anna endale aega!"

Mina arvan isiklikult, et selline asi ei ole  häbiasi. Meil kõigil võib olla selliseid mõtteid.
Kuid üldjuhul, muidugi, nagu eelnevalt mainitud peab noor ise midagi tahtma ära teha, et asi
muutuks. Andes iseendale, perele kui ka sõpradele võimaluse end aidata.

Kuid tavaliselt ei sünni sellised mõtted ühe ebaõnnestumise tagajärjel, vaid neile eelnevad juhtumeid, mis tekitavad raskuseid. See  ei tähenda tingimata, et ollakse nõrk, haige või hulluks läinud. See tähendab, et praegusel  hetkel on  raske ja valus ning valu on praegu tugevam kui  enda toimetused.

Kui hetkel tõesti võib-olla  ei suuda mõelda lahendustele, siis ei tähenda see ilmtingimata, et teistsuguseid lahendusi pole. Tõsiasi on see, et sa ei suuda neid hetki näha. Kuid peameeles mitte miski pole võimatu, kui usud endasse, siis on ka tulemusi näha.
Kuid kui on rohkem soovi lugeda siis sellest saab lugeda  siit (Peaasi.ee) , miks võib kõik üleüldiselt nii olla, ja see paneb mõtlema. Muidugi on seal ka teisi teemasid, mis on tõesti üsna huvitavad.

(Kasutatud mõtteid leheküljelt
http://peaasi.ee/miks-mul-sellised-motted-on/)

Aitäh! 😀